Põliste loomade austajad otsivad hülgekoeri

                     
Põliste loomade austajad otsivad hülgekoeri
Soome hülgekoer. Foto: Tanja Konttinen

Soomes tegeletakse põlise hülgekoera päästmisega juba mõnda aega. Ka eesti põliste loomade huvilised on asunud jälgi ajama – ehk on siingi rannikualadel alles veel mõne omal ajal meestega koos hülgeid küttinud koera järeltulijad.

„Soome viimased hülgekoerad leiti Seiskari saarelt. Ka Ruhnu saarel oli veel 10 aastat tagasi selline koer olemas,“ kirjutab Pandivere pärandkulutuuri kodulehel MTÜ Maadjas eestvedaja Annika Michelson.

„Kui Virumaa rannikul või saartel veel elab sellised koeri ja inimesed teavad, et koer põlvneb hülgeküttimiskoerast, siis andke mulle neist e-kirja teel (annika.michelson[at]gmail.com) teada,“ palub Annika Michelson.

Koeri, keda vanasti hüljeste küttimiseks kasutati, oli kahesuguseid. Soome lahe saarte hülgekoerad olid valdavalt tumedad, mustad valgete laikudega, pigem lühi- kui pikakarvalised. Nad ei haukunud, vaid näitasid jahimeestele jääs kätte kohti, kus olid hüljeste hingamisaugud.

Eesti Lääneranniku ja Soome läänesaarestiku hülgekoerad olid heledamad või valged ja haukusid. Soome hülgekoeri uurinud Juha Rosenqvisti arvates võis tegemist olla laplaste juurest pärit koertega, kuna laplased käisid Soome läänerannikul hülgeid küttimas. Ka Botnia lahe äärsed hülgekoerad olid valge karvaga.

Eesti Rahva Muuseumi andmetel kasutati hüljeste püügil erilisi hülgekoeri, kes lõhna järgi hülged jää peal üles leidsid. Kõige agaramad hülgekütid Eestis olid rannarootslased Ruhnus, aga ka Kihnu, Vormsi ja põhjaranniku elanikud.

Kuigi hülgekoerad pole Soomes tõuna ega põlise koerana tunnustatud, on seal loodud hülgekoerte ühing - Seiskarinkoirakerho ry. Ühingu taotleb hülgekoera tunnustamist põliseks koeraks.

Hülgekoertest tehtud fotosid saab vaadata Soome seiskarinkoeraühingu ja Pandivere pärandkultuuri kodulehelt.

Praegu on hülgepüük Eestis küll keelatud, kuid põlise hülgekoera abi saaks kasutada näiteks loodusfotograafid. „Hea abikoera ja kannatliku meele abil õnnestub  ilusa pildi saamine ehk kergemini,“ sõnab Michelson.

MTÜ Maadjas loodi 2010. aastal, selle eesmärgiks on nii üldlevinud kui kadumisohus põliste taimede ja koduloomade uurimine ja nende kohta andmete kogumine, samuti nende püsimajäämiseks piisava arvukuse ja leviku saavutamine.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maamajandus - viimased uudised
Kes on Eesti ebaküdooniakuningas? (1)
31. oktoober 2014 07:54
Kes on Eesti ebaküdooniakuningas?
Tartu linna piiril elav Valdur Soop on tõenäoliselt Eesti suurim ebaküdooniakasvataja.
Eestis kasvatatakse ebaküdooniat ehk põhjamaist sidrunit
vaid mõnel hektaril, kuid Lätis on see tõusev trend.
Mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott. Aga kes on rikas?
Lisaks pelgupaiga pakkumisele on mets eestlastele läbi aegade ka tõhusat leivakõrvast andnud. Tänavune rohke seeneaasta meelitas metsa needki, kes sinna ehk muidu teed ei leia.
Metsaelukate horde aitab ohjes hoida jaht ja ainult jaht
Õpitud erialalt küll ornitoloog ja bioloog Olav Renno on loodusega sina peal, eriti mis puudutab metsaelukaid. Ta usub, et peamiselt metsakahjustusi tekitavaid sõralisi peaks meie metsades olema mitu korda vähem. Aga ega siin muu eriti aita kui küttimine.
Metsaomanikud on teadupärast püsti hädas igasuguste metsaelukatega, kes arvavad, et värskelt kasvama pandud puulapsed on nende jaoks loodud toidulaud, mis kiiresti tuleb lagedaks süüa.