Põllumeeste lähiaastate ülesanne on riske maandada
Eesti põllumajanduse tugevuseks võib pidada selle mitmekesisust. Nii taime- kui loomakasvatuse toodang kumbki annavad umbes 45 protsenti põllumajandussektori mahust. Seega võib öelda, et sektorile on äärmiselt olulised nii vilja- kui lihahinnad maailmaturgudel.
Eesti toidutööstuse konkurentsivõime on aasta-aastalt kasvanud. Mullu jõudis ekspordi osakaal rekordilise 36 protsendini, millega ületati ka seni toidutööstuse ekspordi hiilgeaegadeks peetud nn Vene kriisi eelne tase 1997. aastal.
Rohkem raha Eestisse
Samuti on järjest paranenud toiduainete ja elusloomade väliskaubandusbilanss. Seni on bilanss küll veel negatiivne, kuid vahe on kukkunud 2007. aasta 225 miljoni euro pealt 88 miljoni euroni, seega 2012. aasta puudujääk on vähenenud 22 protsendilt viiele. See tähendab, et sisseostetavate ning väljamüüdavate kaubakoguste vahe on tunduvalt vähenenud ning Eestisse jääb rohkem raha.
Toiduainete eksport on keerulisem kui paljude teiste toodete oma, sest üldjuhul on realiseerimistähtajad lühikesed ja ladustamine vajab eritingimusi. Kõigi nende asjaolude tõttu suurenevad logistikakulud. Seetõttu oleks Eesti põllumehele hea, kui tema toodangule oleks lähedal kindel turg konkurentsivõimeliste hindadega.
Eelmine aasta oli enamikule Eesti teraviljakasvatajaist soodne. Suurem põud tabas Venemaad ja Ukrainat, see viis viljahinnad üles, ent Eestis kujunesid samal ajal kasvutingimused tavapärasest paremaks. See lubas põllumeestel oma majandusseisu parandada ning investeerida.
Põllumajanduses on paratamatu, et sissetulekud on tsüklilised. Kui eelmisel aastal olid tulud suured, ei tähenda see, et sama juhtub ka tänavu.
Analüütikud ootavad sel aastal nii Euroopa Liidus kui ka Ida-Euroopas teravilja külvipinna suurenemist, ning kui Venemaal, Ukrainas või Kasahstanis põuda ei tule, võivad sügisel teravilja maailmaturuhinnad mullusele alla jääda. Näiteks aprillis püsis nisuhind maailmaturul küll mullusest kõrgemal, kuid sügisestest hindadest juba tunduvalt allpool.
Pikemas perspektiivis võib öelda, et Eesti põllumehele on situatsioon pigem soodne. Ekstreemseid põudasid ja orkaane siin tavaliselt ei esine ning suurtes piirides on saak küllalt varakult ennustatav.
Arenguruumi on Eesti viljakasvatajatel veel saagikuse osas, kus jäädakse alla näiteks Soomele. Siiski on vahe järjest vähenenud.
Kui 1990ndate algul moodustas Eesti teraviljasaak hektari kohta 60 protsenti Soome omast, siis viimasel viiel aastal oli see keskmiselt 82 protsenti. Samal ajal on Soome enda teraviljasaak püsinud võrdlemisi stabiilsena, mis näitab, et nad on ilmselt jõudnud punkti, kus praeguste teadmistega enam edasi ei saa.
Konkurents on väga karm
Lisaks taimekasvatusele on Eesti põllumajanduse jaoks olulisel kohal piimatootmine. Tänavune kolme esimese kuu piima varumishind jäi mullusele alla veidi enam kui poole protsendiga, kuid juba märtsis olid hinnad mullusest ligi protsendi jagu kõrgemad.
Eestis on tänavu kolme esimese kuuga veiseliha kokkuostuhind mullusega võrreldes kerkinud kaheksa protsenti ning sealihahind neli protsenti. Samal ajal on lihahinnad maailmaturul püsinud mullusel tasemel ning võivad edaspidi langeda.
Kalandussektor on viimasel ajal samuti olnud mõjutatud hinnatõusust. Külm talv on vähendanud kalatootmist Norras ning koos sellega on maailmaturuhinnad liikunud 2011. aasta tippude lähedale. Eesti kalatööstuses on tootjahinnad samuti kiirelt tõusnud.
Niisiis liigub Eesti põllumajandus praegu ülespoole. Ent konkurents on karm ning võistlejatest tuleks kogu aeg sammuke ees olla. Selleks on vaja panustada arengule.
Lähiaastateks jääb põllumehe sissetulek maailmaturuhindade meelevalda. Selle vastu aitavad vaid paindlikkus ning võimalikult suuremahuline riskide maandamine.
