Põllumehed õpivad oma vigadest ja teiste kogemustest
Hoolimata sellest, milline on ametlik haridus, kinnitavad kõik, et elu jooksul on tulnud väga palju juurde õppida.
Keskealiste ja nooremate põllumeeste põlvkonnal on olnud võimalus käia välismaal kas õppimas, praktikal või koguni tööl.
Sotsialistliku suurpõllunduse taustaga noorte jaoks polnud toona kõige olulisemad mitte välismaal nähtud ja õpitud kaasaegsed tehnoloogiad, masinad ja töövõtted, vaid eelkõige suhtumine. Et tööd tehakse hea saagi ja korraliku maaharimise pärast, mitte lihtsalt selleks, et palgaraha välja teenida.
Kõrgelt hinnatakse nõustajate, seminaride ja õppepäevade osa uuemate teadmiste omandamisel. Arendavad on olnud ka nii kodu- kui välismaised tehnikanäitused.
Mida on õppinud meie põllumajanduse tipptegijad ning kas edu alus on akadeemiline haridus või eluülikool?
Venda Vihmann, Valgamaal tegutseva Kesa-Agro OÜ juhataja, EPA, agronoom
Lõpetasin maaülikooli 1990. aastal ja diplomi peale on kirjutatud “õpetatud agronoom”. Akadeemiline agronoomiharidus andis põhja, kuid pole sellist ametit, kus ei pea end täiendama.
Kõva koolituse sain 1982. aastal kaks kuud Soomes talus praktikal olles. Soomes töötades nägin, et tööd tehakse endale, mitte kellelegi teisele või selleks, et ainult palka saada.
Palju olen end pidanud täiendama loomakasvatuse osas. Esialgu kavatsesin hakata kasvatama teravilja. Erastamisega sain ka 40-lehmalise lauda. Algul mõtlesin neid vaid mõnda aega pidada, aga praegu on sellest saanud Kesa-Agro põhitootmisharu 450 lehmaga.
Pikematel kursustel pole käinud, kuid külastan õppe- ja põllupäevi ning seminare ja otsin teadmisi internetist.
Heli Sadam, Põlva Agro OÜ loomakasvatusjuht, Vana-Võidu põllumajanduskool, põllumajandus
Õppisin Vana-Võidu kõrgemas põllumajanduskoolis. Kaugõppes käisin EPAs põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist õppimas, aga see polnud huvitav.
Tegeliku hariduse olen saanud välismaal õppides ja töötades. Olen käinud välismaal kursustel, praktikal ja tööl. Esimene kord olin tehnikumide grupiga aasta otsa Soomes. Sealses kutsekoolis oli suur osa metsandusel, aga muud põllumajandust saime ka. Taanis õppisin nii veise- kui seakasvatust. Ameerikas töötasin kolm kuud piimafarmis ja siis seakasvatuses.
Välismaal õppides on hea see, et seal on praktika osakaal tohutu suur, usaldatakse õpilasi ja julgetakse neile tehnika kätte anda. Eestis küll ei kujutle, et keegi saadaks noore tüdruku viimase peal traktoriga metsa välja vedama. Praegu õpetan ka ise väga hea meelega noori välja.
Kalle Hamburg, kartulikasvataja ja TÜ Talukartul esimees, TPI, tööstuselektroonik
Olen hariduselt elektroonik, õppinud nii omaaegses Tallina Polütehnikumis kui Tallinna Polütehnilises Instituudis tööstuselektroonikat. Kõik, mis seotud kartulikasvatusega, on aastate jooksul juurde õpitud.
Olen ennast harinud nii õppepäevadel kui seminaridel, aga kõige suurem tänu kuulub kartuliga tegelevatele teadlastele, kes eesotsas Viive Rosenbergi
ja Luule Tartlaniga on väga koostööaltid.
Nii olen saanud põllumajandusliku hariduse koostöö kaudu teadlastega nii Eesti Maaviljeluse Instituudist, EVIKAst kui Jõgeva Sordiaretuse Instituudist.
Elektrooniku haridus on andnud mulle täpsust, korrektsust ja töökultuuri. Kui vaadata meie põllumajanduse töökultuuri 20 aastat tagasi, siis mulle oli arusaamatu, miks põlluvaod käivad sinka-vonka. Nii et selle vundamendi on mulle elektroonika andnud.
Ahto Vili, Jõgevamaa Torma POÜ juhataja, EPA, maakorraldaja
Olen Pärnust pärit, aga koolivaheajal käisin maaparandusobjektil raha teenimas – olin maamõõtja abi. Sealt tekkis mõte minna EPAsse maakorraldust õppima. EPA andis laiapõhjalise hariduse – sain maakorraldust õppides ettekujutuse kogu põllumajandusest.
Nõukogude ajal käisin EPA juures nn hauakaevajate kursusel. See oli mõeldud juhtiva kaadri reservi koolitamiseks, kursustel osalesid majandite direktorite asetäitjad ja peaspetsialistid. Tegelikult oli see väga kõva kuuekuuline kursus, millele järgnes kaks nädalat Ungari praktikat.
See aga, et praegu on Tormas head saagid ja piimatoodang, on meeskonnatöö tulemus. Loomakasvatuse edu taga on koostöö maaülikooli tippteadlastega. See on distsiplineerinud meie inimesi ning oleme teadlaste kõrval palju ka ise teadmisi juurde saanud.
Kaido Kirs, Saaremaa viljakasvataja ja viljelusvõistluse võitja, Vigala kutsekool, mehhanisaator
Viljakasvatajana olen iseõppija, mul pole ei agronoomi haridust ega välismaa kogemust. Kuid olen kogu elu maal elanud ning jalgrattaga ja traktoriga sõitma õppimine käis ühekorraga.
Õppisin Vigala kutsekeskkoolis. Pärast kooli olin kolhoosis autojuht. Autojuhiameti kõrvalt hakkasin 1993. aastal talu pidama.
Põhiline, millest õppinud olen, on oma vead ja targemate nõuanded. Oma naha peal õppimine võib mõnikord suhteliselt kalliks maksma minna, kõige parem õppimise viis on suhelda teiste tegijatega.
Palju olen targemaks saanud tänu viljelusvõistlusele, mis annab võimaluse suhelda kõige tugevamate tegijatega, samuti teadlastega nagu Peeter Viil.
Ka oma maade ja kohalike kliimaolude tundmine on hea saagi saamisel väga tähtis.
