Ponid viis teise ilma nakkushaigus
See, et väikeste hobuste surma põhjustas leptospiroos, oli veterinaar- ja toiduameti peadirektori Ago Pärteli sõnul nende jaoks selge juba möödunud nädalal. Haiguse jälgi hakkasid veterinaar- ja toidulabori töötajad ponidelt võetud analüüsimaterjalidest otsima lähtudes avaldunud haiguspildist – kollased limaskestad ja vere kusemine. Esmajärjekorras välistati siiski kolm äärmiselt ohtlikku nakkushaigust: malleus, kartaud ja infektsioosne aneemia.
Leptospiroos ei ole mingi eriliselt ohtlik taud, teda ei esineb suhteliselt harva. Varem pole Eestis ei hobuste ega veiste hulgas sellist karjakaupa põdemist ja mitmete loomade surmaga lõppenud haigusjuhtu olnud. „Tegemist on zoonoosiga. See tähendab, et haigust võivad põdeda nii loomad kui inimesed,“ selgitab veterinaarametnik. Haigustekitajat levitavad närilised (hiired ja rotid), kuid ta püsib pikka aega elusana ning nakkusvõimelisena ka seisvas vees, näiteks tiikides ja lompides.
Pärteli sõnul on Andrus Teemantile kuuluvate ponide puhul tegemist õnnetu looga: „Haigus, mis tavaliselt ei tapa, lõppes selles karjas nii kurvalt seetõttu, et ponidel oli väga palju sooleparasiite. Nende organism oli igasugustele nakkustele väga vastuvõtlik.“
Ponikarja suhtes kehtivad hetkel piirangud. Omanik ei tohi ühtki hobust karjast välja viia enne, kui analüüsidega on kindlaks tehtud, et loom ei kanna leptospiroosinakkust. Ellujäänud loomade ravi soovitab Ago Pärtel Teemantil korraldada koostöös kohaliku veterinaariga.
Mida teised loomaomanikud sest õnnetust loost õppida võiksid? “ Tuleb silmad lahti hoida ja esimeste ohumärkide ilmnemisel kohe spetsialistide poole pöörduda, mitte taevasse vaadata ja oodata,“ soovitab Pärtel.
Maapinnalt leitud siniste laikude uurimisega veterinaar- ja toiduamet ei tegelenud. Kas ja kes seda tegi ning mida nad tuvastasid, seda loe neljapäevasest Maalehest.
