Poollooduslike koosluste hooldamist korraldavad keskkonnaamet ja RMK, tulemuste eest ei vastuta keegi
Looduskaitse-eesmärkide saavutamiseks on vaja enam ergutada maahooldajaid hooldama ka neid kooslusi, mille niitmine ega karjatamine ei ole majanduslikult tulus, tagama vajalikud hooldustööd kaitsealade riigimaal ja teavitama eramaaomanikke nende maadel paiknevate koosluste hooldusvajadusest ja toetusmeetmetest. Samuti on mõistlik, kui vajalikke looduskaitsetöid kaitsealadel korraldab sõltumata maaomandist üks ametiasutus.
Eesti poollooduslikud kooslused on looduskaitseliselt olulised kogu Euroopas ning nende seisundi säilitamiseks ning parandamiseks on vaja neid traditsioonilisel moel hooldada – niita heina ja karjatada loomi. Mitmete kooslusetüüpide hooldamine, ei ole tänapäeval põllumajanduslikult tasuv, mistõttu on poollooduslike koosluste taastamist, hooldamist ning selleks vajaliku taristu rajamist toetatud nii Euroopa Liidu kui ka Eesti riigi rahaga.
Raha ei hoolda
Vaatamata Euroopa Liidu rahastusele pole riik seni suutnud kaitsealadel hooldada poollooduslikke kooslusi ulatuses, mis oli eesmärgiks seatud. Kavandatud 35 000 ha asemel hooldati kaitsealadel 2013. aastal 10 000 ha vähem.
2030. aastaks on seatud eesmärk hooldada 60 000 ha poollooduslikke kooslusi. Kui nende koosluste hooldamine kaitsealadel ei laiene kavandatud tempos, võivad kaduda nende kooslustega seotud liikide jaoks vajalikud elupaigad ning võib halveneda nii koosluste kui ka nendega seotud liikide seisund.
Riigikontrolli hinnangul ei ole poollooduslike koosluste hoolduseesmärke saavutatud, kuna vajalikud hooldustööd on jäetud maahooldajate – talunike – õlule ning tuginevad seetõttu täiel määral maahooldajate huvile neid maid hooldada. Riigi poolt koosluste hooldamiseks välja töötatud toetusmeetmed ei ole olnud maahooldajate jaoks piisavalt motiveerivad, mistõttu pole paljudel kaitsealadel maahooldajate huvi hooldamise vastu piisav.
Suuremad probleemid on näiteks puisniitude ja loopealsete hooldamisega. Samuti kannatab tagasihoidlike toetusmäärade ning vähese kontrolli tingimustes koosluste hooldamise kvaliteet. Looduskaitsetööde korraldamine on sõltuvalt maa omandist ja töö iseloomust killustatud mitme asutuse vahel (Keskkonnaamet, Riigimetsa Majandamise Keskus), mis muudab ülesanded ja vastutuse ebaselgeks ning pärsib kaitsealade terviklikku majandamist.
Maaomanikul puudub huvi
Riigimaadel, kus paikneb ligi pool kaitsealadel olevatest pärandkooslustest ning kus looduskaitseliste eesmärkide saavutamine on riigi kui maaomaniku kohustus, pole koosluste hooldamine olnud edukam kui eramaadel. Maahooldajate huvi puudumisel ei ole riik oma maadel üldjuhul vajalikke töid ka ise vajalikus mahus ära teinud.
Riigikontrolli hinnangul oleks poollooduslike koosluste seisundi parandamiseks vaja:
· korraldada tööd ka nendel kooslustel, kus senise toetusskeemi abil hooldajaid pole leitud – seda eeskätt riigimaal. Samuti oleks vaja suunata esmatähelepanu kesises seisus olevatele kooslusetüüpidele, nagu puisniidud ja loopealsed;
· motiveerida maahooldajaid majandama poollooduslikke alasid – vajaduse korral korrigeerides toetusmäärasid, vähendades renditasusid ja maamaksu ning bürokraatiat maade hooldusesse võtmisel;
· teavitada maahooldajaid ja eramaaomanikke poollooduslike alade kaitsevajadusest ja toetusmeetmetest, s.h tagada poollooduslike koosluste paiknemise ja hooldamisega seotud info lihtne ning kiire kättesaadavus;
· teha põhjalikumat järelevalvet hooldustööde kvaliteedi üle;
· vähendada ametiasutuste ülesannete killustatust ja seada selgemad kohustused looduskaitseliste tööde korraldamisel ning tegemisel.
Korraldajaid jagub, vastutajaid mitte
Riigikontrolör Alar Karis ütles auditi tulemusi kommenteerides: „Oluline osa hooldamata pärandkooslustest on riigile endale kuuluvad kaitse all olevad alad, kus eeldame, et looduskaitse eesmärgid peaksid saama esmaselt täidetud. Kui kodanikule pandud kohustuse eest vastutab kindlalt identifitseeritav isik ehk kodanik, siis riigi puhul pole riigi mõne kohustuse täitmine justkui kellegi ülesanne.
Riigiasutused ei pea sageli enda ülesandeks seda, et konkreetne ülesanne saaks täidetud ja asi ära tehtud, vaid nende „põhikirjaliseks ülesandeks“ on hoopis täitmise koordineerimine ja korraldamine. Vastutus hajub uttu.
Riigile kuuluvate poollooduslike koosluste hooldamisel just nii on juhtunudki. Riigile kuuluvate aladel hooldustööde korraldamine on tervelt kahe asutuse, Keskkonnaameti ja Riigimetsa Majandamise Keskuse, ülesanne. Mõlemad asutused on usinad korraldajad, kuid pole selge, kes vastutab tulemuste eest.
Kuna riigimaadel asuvaid poollooduslikke alasid hooldatakse eelkõige ELi toetuste abil, siis seisneb korraldamine eelkõige selles, et riik annab kõigepealt hooldusest huvitatud isikule riigi maa rendile, seejärel taotleb rentnik riigilt maade hooldamiseks ELi toetust ning saadud toetusest maksab osa raha riigile rendina ja maamaksuna tagasi ning ühtlasi katab ka maade hooldamise kulu.
Probleem tekib siis, kui riigile kuuluvat poolloodusliku koosluse ala keegi rendile võtta ei soovi. Sellisel juhtumil ei pea ei Keskkonnaamet ega Riigimetsa Majandamise Keskus kumbki enam enda ülesandeks ise vajalikud tööd ära teha. Raha konkreetse asutuse eelarves selleks justkui ei ole ja kui asutus ise tahaks hooldamiseks ELi toetusraha kasutada, peaks natuke reegleid muutma ja ise vaeva nägema. Seega – kas poleks mõistlik seada asi nii, et riigi pärandkoosluste hooldamine sellistel juhtumitel oleks ühe asutuse, näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse vastutada?“
Aruande täisteksti saab alla laadida SIIT.
