Pööripäeval ei ole öö ja päev ühepikkused
Laupäeval, täpsemini õhtupoolikul, veel täpsemalt kell 17.49 algab sügis.
Küllap saab sel puhul mõnestki ajalehest, olgu paberil või ekraanil, jälle lugeda umbes sellist teksti.
“Sügisene pööripäev ehk sügisene võrdpäevsus on ööpäev iga aasta 22. või 23. septembril, mil kogu Maal on öö ja päev võrdse pikkusega.”
Mullu teatasid mitu väljaannet sõna-sõnalt nõnda: “Siis on kogu Maal päev ja öö sama pikad – täpselt 12 tundi.” Ju nad kirjutasid üksteise pealt maha, ehkki oleksid võinud enne kopi-kleepimist mõnda teatmeteost ja/või kalendrit vaadata.
Pool tundi vahet
Ei sügisesel ega kevadisel pööripäeval ole öö ja päev võrdse pikkusega.
Näiteks Tallinnas tõuseb Päike sel pööripäeval, 22. septembril kell 7.06 ja loojub kell 19.20. Seega on päeval pikkust peaaegu pool tundi rohkem kui ööl – vastavalt 12.14 ja 11.46.
Pühapäeval on seis ikka veel päeva kasuks 12.09:11:51, esmaspäeval – 12.03:11.57 ja alles teisipäeval, 25. septembril jääb päev ööle alla 11.58:12.02.
Kumb petab – kas pööripäevalugu ajalehes või päikesetõusu ja -loojangu kellaaeg kalendris?
Kalender ei valeta. Seda ei tee kindlasti ka teatmeteosed, kus võrdpäevsust defineeritakse.
Korralik teatmeteos nimelt ütleb, et võrdpäevsuse ajal on öö ja päev ligikaudu ühepikkused, ja seletab meile sedagi, miks ligikaudu.
Asi on lihtsalt selles, et aastaaegade vahetumise hetk määratakse Päikese keskpunkti liikumise järgi.
Päike meie taevas pole aga punkt, vaid ketas. Tõusu ja loojangu kellaajad on kirjas Päikese ülemise serva ilmumise ja kadumise järgi.
Nii et päev on ööst alati nii palju pikem, kui kulub terve päikeseketta silmapiirile kerkimiseks.
Pealekauba murrab atmosfäär valguskiiri, nii et vaatleja näeb Päikest juba enne seda, kui too oma serva tegelikult üle silmapiiri upitab. Ja õhtul näeb ta Päikest samavõrra kauem. Ka see tõsiasi on kalendris arvesse võetud.
Seetõttu ongi kevadel ja sügisel pööripäev natuke pikem kui pööriöö.
Kellele kõigest hoolimata tundub, et suvi saab alati liiga ruttu otsa ning et sügis ja talv venivad ebaõiglaselt kaua, sellele olgu lohutuseks tõik, et tegelikult on just (astronoomilised) sügis ja talv kõige lühemad aastaajad. Kevad kestab 93,65 päeva; suvi 92,76; sügis 89,84 ja talv 88,99 päeva.
Pealegi kasvab suvi lähimate aastatuhandete jooksul üha pikemaks ja talv tõmbub aina lühemaks.
Kui näiteks tänavu oli suve pikkus 93 p 15 t 40 m, siis aastal 2020 on see tervelt seitse minutit pikem – 93 p 15 t 47 m.
Hommikune vaatepilt
Lohutust pakub suve järel ka sügisene tume taevas. Kui lähinädalatel on mõnikord loota selget varahommikut, võiks panna mobiili äratama varem kui muidu – näiteks kell 5.
Kagutaevas on sellal vaatamist väärt pilt. Vana hea tuttava Orioni ehk Koodi ja Reha kohal särab Jupiter ja Orionist vasakul idas Veenus.
Hele täht Orioni vööd mööda alla vasakule vaadata on muidugi Siirius, öötaeva eredaim.
Kui arvu- ja kalendrisõbral peaks sügisel pidusid nappima, võiks ta 6. novembril tähistada poole sügise möödumist. Täpne hetk saabub tänavu kell 15.00.
