Prantslased on oma metsanduse üle uhked
Tänavu kevadel oli kuuel eestlasel projekti ProForest raames võimalus käia kolmenädalasel tööpraktikal Prantsusmaal Sarthe’i maakonnas. Teised praktiseerisid riigimetsa majandamise organisatsioonis ja meie kaks põllumajanduse büroo (Chambre d’Agriculture) metsanduse osakonnas.
Kolmandik riigi pindalast
Eestlaste seas on pigem levinud arvamus, et Lääne-Euroopas on metsa ülemajandamise tagajärjel väga napilt ja see vähenegi kasvab peamiselt justkui joonlauaga tõmmatud ridades. Tegelikult see nii ei ole.
Seda kogesime ka Prantsusmaal, kus umbes kolmandik (29%) riigi pindalast on kaetud metsaga. Puistud on seal enamasti looduslikult uuenenud ja üldse mitte korrapärased. Võrreldes meie metsadega, on tihti vähem alustaimestikku ja see muudab nad natuke sarnaseks hooldatud parkidega.
Kui tõmmata läbi Prantsusmaa diagonaal kirdest edelasse, jääb suurem metsasuse osakaal allapoole joont (metsasuse protsent kohati üle 60). Sarthe’i piirkond on sellest poolitajast ülalpool. Sellegipoolest ei jäänud me millestki ilma, erinevate metsakoosluste nägemiseks pidime ehk lihtsalt pikemalt sõitma.
Metsandus on prantslaste jaoks oluline ja nende üldine suhtumine sellesse tundub olevat positiivsem kui meil. Seda märkab eriti selle kaudu, et metsamehe amet on üldsuse silmis tunnustatud ja oma metsanduse üle ollakse uhked.
Sarthe’i metsades leidub puuliike, mida meie pole harjunud puistuna nägema. Näiteks kasvavad seal pöök, kastan, vahemere mänd ja kivitamm. Tuttavatest puuliikidest kohtasime harilikku tamme, harilikku mändi ja magusat kirsipuud. Viimase jaoks on sealne kliima palju sobivam ja tema puitu hinnatakse kõrgelt.
Prantslaste metsa majandamise võtted mõjuvad kohati võõrana, kuid asjasse süvenedes saab ka põhjustest aru. Tänu soojemale kliimale ja sellele, et väiksema sademete hulga tõttu pole valdavalt liigniiskust, kasvavad puud kiiremini kui meil ja puit on kvaliteetsem. Sel on oma mõju eriti selliste liikide puhul, mille puidu väärtus on niigi kõrgem. Kvaliteetseimatest tammetüvedest valmistatakse näiteks konjakivaate ja niisuguse tammepuidu hind võib küündida kuni 2000 €/m³.
Majandamise eripärad
Seal kus võimalik, eelistavad prantslased majandada metsa püsimetsana. Näiteks Eestis moodustavad turberaied lõppraietest natuke alla kümnendiku, aga seal on need valdavad – regulaarsete perioodide järel raiutakse iga kord välja 20–30% puistu tagavarast. Siin mängivad kindlasti oma osa ka häälekamad looduskaitsjad, kes lageraiet taunivad.
On huvitav, et prantslased mõistavadki metsa jätkusuutliku majandamisena pigem turberaiete rakendamist, samas kui meie teadvuses on selleks pigem metsa puidutootmispotentsiaali maksimaalne kasutamine ja lageraiejärgne metsa uuendamine. Kui prantslasele öelda, et see, mida meie teeme, on jätkusuutlik, võib märgata kerget imestust.
Prantslastele on tähtis iga puu eraldi, ja seda mitte ainult metsas. Ei ole harv nähtus, kui lagedale alale pannakse kasvama üksikpuid puidu tootmise eesmärgil. Näiteks põllul kasvavatel suurte võradega tammedel raiutakse kogu võra küttepuidu saamiseks, seda protseduuri korratakse iga 10–12 aasta tagant.
Propageerivad agrometsandust
Spetsialistid Chambre d’Agriculture’is tegelevad palju metsanduse propageerimisega põllumajanduses ja muus maaelus. Selleks on neil mitu põhjendust, mille kohalduvus meie tingimustes on kaheldav. Põhjendused puudutavad peamiselt maakasutuse mitmekesisust, veerežiimi muutust, erosiooni vähenemist ja vegetatsiooniperioodi pikenemist.
Kõigele lisaks peetakse agrometsandust kasulikuks maastiku esteetilise väljanägemise ja traditsioonide pärast.
Igas olukorras ei saa siiski olla kindel, mis mille üle kaalub. Nimelt oli Prantsusmaal hekkide rajamine põldude äärtesse ja viljapuude kasvatamine põllumajanduskultuuride või kariloomade vahel väga levinud enne Teist maailmasõda. Pärast sõda võeti suur osa hekkidest ja viljapuudest maha, et suurendada põldude pindala. Nüüd neid jälle taastatakse. Metsa- ja maaomanikele korraldatakse koolitusi ning antakse nõu.
Iseenesest on looduslik mitmekesisus alati pigem positiivse mõjuga, sest ühetaolised kooslused on tihti vastuvõtlikumad haigustele ja kahjuritele. Seega agrometsandusel mingi iva tõenäoliselt on ja üles jääb vaid küsimus, kas seda on vaja riiklikul või kohalikul tasandil rahastada, nagu seda Prantsusmaal tehakse.
Tuttavad probleemid
Kõikide erinevuste taustal jäi silma probleeme, millele meie Eestiski püüame lahendusi leida. Sealgi on erametsaomanikke palju ja keskmine omandi suurus väike. Prantsusmaa on jaotatud 27 regiooniks, mis omakorda jaotuvad maakondadeks. Regioon, kus meie olime (Pays de la Loire), on pindala poolest umbes neljandiku võrra Eestist väiksem, kuid ainuüksi selle ühes, Sarthe’i maakonnas on ligi 40 000 metsaomanikku.
Ka Prantsuse väikemetsaomanikul on oma puitu hea hinnaga raske turustada ja ühistegevus ei toimi alati nii hästi kui võiks. Lisaks ei toetata metsaühistuid riiklikul tasandil – kõik nende ülalpidamiskulud on erametsaomanike kanda. Paljude jaoks muudab see ühistu kaudu asjaajamise liiga kalliks ja oma puit eelistatakse müüa teistele kokkuostjatele, kes saekaatritele suuremaid koguseid pakkudes paremat hinda maksavad.
Sarnane probleem on näiteks veel elektriliinide aluse maa puhastamine ja sellega seotud kokkulepped metsaomanikega. Kahjuks ei ole prantslastelgi siin häid lahendusi, millest eeskuju võtta.
Ehk rohkem kui meil räägitakse seal kliimamuutuste mõjust metsandusele ja seda eriti hariliku tamme puhul, mis nende arvates on muudatustele kõige vastuvõtlikum. Aruteludeks kasutatakse lisaks meediale ka metsaomanike loodud mõttekodasid ja töögruppe.
* * *
Eesti metsanduse rõhuasetused on teised kui Prantsusmaal ja ilmselt ei saa me seetõttu prantslastega kunagi teha niisugust koostööd nagu näiteks soomlaste ja rootslastega. Aga ka siis, kui midagi üksüheselt üle võtta pole võimalik, avardavad ühised probleemide arutelud silmaringi ja ärgitavad avaramalt mõtlema.
