Püha Jüri ja hea õnn päästsid kündjad tuhavangist
“Ärkasin öösel kell üks üles ja enam magama ei jäänudki — Uus-Meremaa režiim oli veel sees,” ütleb Eesti künnimeeskonna juht Arvi Tammel kolmapäeva hommikul telefonis. Kolm nädalat hoopis teises ajavööndis lükkab kogu ajataju segamini.
Kojusõit pidi algama 21. aprillil. Kuna Euroopa lennuvälju kattis tuhapilv, pakuti esimeseks võimaluseks koju saada 9. maid.
Püha Jüri tuli appi
Selle eest, et nad veel 10 päeva Uus-Meremaal ei pidanud passima, on künnimehed ja fännid tänulikud Eesti sealsele aukonsulile Tõnu Loorpärgile.
Samal ajal kui aukonsul oma liine pidi asju ajas, käisid künnimehed päevas kolm korda
Christchurchi lennuväljal vaatamas, kas pole mingit võimalust avanenud.
“Ka möödunud reede hommikul ja lõuna ajal polnud mingit muutust. Aga kui õhtul jälle lennujaamas olin, olid sealsed tüdrukud õhinas ja ütlesid, et midagi vist selgub…” Tagasisõidupiletid saadi pühapäevaks, 25. aprilliks.
Uudis jõudis kolme künnimehe ja seitsme fännini jüripäeval, 23. aprillil. Teatavasti on just püha Jüri põllumeeste kaitsepühak… Ja juhtumisi oli ka seltskonnas tervelt kolm Jüri.
Marsruut oli Christchurch (Uus-Meremaa)–Sidney–Bangkok–Dubai–London–Vilnius–Tallinn. Aga sellega veel asi ei lõppenud. Kuna Tais olid rahutused, tekkis kahtlus, kas Bangkok üldse lende vastu võtab. Võttis. Alt hüppas ära ka Estonian Air, kellega loodeti otse Londonist Tallinnasse lennata. Lõpuks tõi künnimehed Vilniuse kaudu koju Air Baltic.
Tuli künda kive ja pabulaid
“Kui kuulsin, et meie lennupiletid 21. aprilliks on tühistatud ja koju saame alles 9. mail, mõtlesin küll, et kurat, see on minu viimane käimine,” räägib Jüri Lai, kes pärast kolmenädalast eemalolekut taas Stokkerisse tööle jõudnud.
Jüri John Deere’i müüjatest kolleegid on juba jõudnud ära kuulata ka Jüri kommentaarid traktori kohta, millega ta võistluskündi tegi.
“Alguses ehmatas ära küll, kui mulle anti võistlemiseks hoopis vanem mudel kui ma ootasin. Ilma kabiinita traktor oli algul harjumatu, aga tegelikult on ilma kabiinita parem künda.”
Suurem probleem olid laiad rattad, aga õiged rattad olid Jüril omal kaasas ning pärast paaripäevast ümberehitust said ka alla.
Lõpptulemus — 18. koht 30 võistleja hulgas — oleks võinud kõrgem olla, kui rohumaakündi oleks saanud teha paariaastasel söödil. Võistluspõlluks oli aga 14 aastat lambakarjamaana kasutatud rohumaa, täis kive ja lambapabulaid. Oma jälje jättis ka see, et kaks kuud enne võistlusi ei saanud enam midagi teha — adrad läksid teele juba jaanuaris.
“Mis neist seiklustest, me oleme tagasi!” ei varja Arvi Tammel rõõmu. Mitte ainult kodus, vaid ka maailma kündjateperes ja rahvusvahelises künniorganisatsioonis.
Ta lisab, et enam ei tohi vahet sisse jätta. Enne kaheaastast pausi võistlesid meie kündjad kohtade eest esimeses pooles, nüüd tuli paraku leppida kohtadega teise kümne piirimail.
