Pullioksjonil nappis indu
Lihaveiste arv kasvab Eestis pidevalt, neid on juba üle 36 000.
Seekord oli maamessil oksjonile pandud kümmekond noorpulli. Ka neist kasvavad kunagi suured pullid, keda siis haarem hoiab ja tahab.
“Ei olnud turgu!” lõi oksjonipidaja Heino Kartsep kolmandat korda haamriga, kui esimesena müügis olnud aberdiin-anguse tõugu pull Marmorland Garfield ostjat ei leidnud.
Seevastu eelmisest kolm korda noorem, 11kuune hele akviteeni tõugu pullinooruk Bingo leidis pingevabalt uue peremehe. Pingevabalt seetõttu, et müüdi maha alghinna, 32 000 krooniga. Ja nagu pärast selgus, oligi Bingo kõige kallim poiss.
Järelkasv oksjonil
Ent kui järgmist nelja pulli ei tahtnud keegi, kippus oksjonipidaja kurvaks jääma. Et elevust üleval hoida, ei jäänud haamrimehel muud üle, kui anekdoote ja mõistatusi varrukast välja võluda. “Neli lehma laudas, pull jookseb ümber lauda, arvake ära!” hõikas Kartsep rahvale.
No ei ole labakinnas, lükkas ta ühe pakkumise kõrvale. Ja pidi ise vastama: “Pull ei mahu lauta ära, nelja lehma laut, noh!” Publik oli jälle ühe teadmise võrra rikkam.
Aga sellest teadmisest oli vist ka kasu. Neli viimast pulli enam koju tagasi ei läinud. Ja ostjad võisid olla õnnelikud, et said oma pullid kätte kõik alghinnaga. Ülepakkumise põnevus ja konkurendi ülekavaldamine jäi küll ära, kuid eks seda kahetsesid rohkem korraldajad ja pealtvaatajad.
“Oleme rahul, et pooled ära müüa õnnestus. Enne maamessi oli hirm, et võib ostjatest päris nulliring tulla,” ei olnud üks oksjoni korraldajaid, Estonian-ACB-Vianco juhataja Rainis Ruusamäe ühtigi õnnetu.
Oldigi realistid ega toodud müüki nii palju loomi kui eelmistel aastatel. Ei tipp-pulle, vanu pulle ega riskitud osta ka välismaalt kalleid pullihärrasid. “Tänasedki pullid on väga ilusad ja enamasti nende tipp-pullide järglased, kelle me esimestel oksjonitel maha müüsime,” rõõmustas Ruusamäe.
Tüdrukud ootavad Ballonit
“Tule siia, tule!” katsus oksjoni järel aedikus oksjonimelust väsinud aastase limusiini tõugu pulli Balloniga tutvust sobitada uus peremees Üllar Neemrand Läänemaalt Noarootsi vallast. Algul oli pull arglik, aga peremees see-eest kindel, et peagi hakkab loom teda hääle järgi ära tundma.
“Tulingi siia pulli saama, sain, mida tahtsin ja lootsin,” oli enam kui 200 lihaveist kasvatav Neemrand rahul.
Noarootsi lihaveisekasvataja soovib aberdiin-anguste ja herefordide asemel hakata kasvatama suurema lihakusega limusiine. Seepärast oli pulliostki vajalik. Mõneti on see ka sundkäik, sest vahepeal on Rakvere kombinaat nõudeid tõstnud, ja lihakehast, mis kaalub alla 270 kilo, lihaveise head hinda ei maksta.
Tulevikku nägi Neemrand rõõmsates toonides: maapuudust ja turuprobleeme pole, võiks kas või pool tuhat lihaveist olla.
“Sul tööd jätkub, mul tüdrukuid kui palju,” ütles ta oma karja uuele pullile Ballonile, kui too oli esimese pai teha lasknud.
