Puudega loom on puudega inimesest õnnelikum
„Invaliidid - kõverad, karkude, ratastoolide ja muude abivahenditega - ei sobinud nõukogulikus „heaoluühiskonnas" avalikult elama. /.../ Kahe või enama invaliidi kohtumine või omavaheline jutuajamine tänaval oli tolleaegses ühiskonnas kohutav vaatepilt," kirjutab Eesti Puuetega Inimeste Koja ajakirjas Sinuga Mihkel Aitsam. Aitsam teab, mida räägib. Ta on ka ise raske liikumispuudega ning üks neist, kes alustas invaliikumise loomist Eestis.
Ajad on muutunud. Invaliididest on saanud puudega inimesed ja kapi tagant on nad ka välja tulnud. Enamus puuetega inimestest elab hooldekodu asemel oma kodus koos pere ja lähedastega.
Lisaks puudega inimestele oleme nüüd hakanud märkama ka puudega loomi. Me mitte ei vahi neid niisama kael pikal - oi kui jube, näe, kolme jalaga kass! - vaid oleme aru saanud, et inimene võib puudega loomalt nii mõndagi õppida.
Eks seegi on inimühiskonna arengu tunnus - on vana tõde, et ühiskond on nii tugev kuivõrd ta suudab hoolitseda oma kõige nõrgemate liikmete eest. Ja lemmikloomad on inimühiskonna liikmed, nad elavad koos meiegi ning meie kehtestatud reeglite järgi. Kuigi - selleks, et kooselu mõlemale osapoolele rõõmu pakuks, tuleb inimesel sageli mõelda nii nagu koer, kass või hobune. Sest loomadel on instinkte ja käitumismustreid, mida inimestega kooselu muuta ei suuda.
Eelarvamused ja tegelikkus
Kolm aastat tagasi avaldati ajakirjas Saksa Lambakoer lugu pimedast koerast Jackist, kes toona oli kaheksakuune ning selle jaoks, kes tema nägemispuudest midagi ei teadnud, ei erinenud ta tavalisest saksa lambakoerast mitte millegi poolest. Mängis, ajas oma koeraasju, käis kuulekustrennis ja oli peremehele hea kaaslane. Loodetavasti on seda tänaseni.
Sellegipoolest iseloomustab nii loo autori kui paljude-paljude teiste inimeste ootusi pimeda koera suhtes tema peremehe poolt jutuajamise käigus ajakirjanikule pillatud lause: „Inimesed arvavad, et pime koer istub päevad otsa nurgas, selg vastu seina toetatud, ja peremees käib teda seal pihust söötmas ja lohutamas."
Tegelikult on puudega loom puudega inimesest palju õnnelikum - ta ei teadvusta endale, et on liigikaaslastest erinev. Tal puuduvad igasugused eelarvamused. Ta naudib elu ning elab seda nii nagu puue võimaldab.
Näiteks Rivers, kelgukoer, kes on pimedana võistelnud lausa mitmel Alaskas peetaval koerarakendite võidusõidul, kus distantsi pikkuseks on 1600 km. Riversi peremees, teades koera armastust rakendis jooksmise vastu, ei jätnud teda sellest rõõmust ilma ka peale koera pimedaksjäämist.
Haletsus on inimestele omane tunne, loomade maailmas seda ei esine. Nende elu on palju must-valgem - kas on või ei ole. Eriti vabas looduses.
„Looduses läheks kolmejalgsel ehk tõesti raskeks olla konkurentsivõimeline, kuid inimesega koos elav koer või kass saab kolme jalaga väga hästi hakkama," sõnas loomaarst Kadri Kääramees Janne Orro loomakliinikust kolmejalgse jahikoera Leesi lugu kommenteerides.
„See on inimeste välja mõeldud piirang, et amputeeritud jalaga loomad on koledad ja kannatavad väga, loomadel on oluline, et ei oleks valu," sõnas Kääramees, kelle sõnul teevad omanikud otsuse viga saanud looma magama panekuks liiga kergekäeliselt.
Puudega loomad õpetavad inimesi
Koera haistmis- ja kuulmismeel on inimese omast võrratult teravamad, isegi sedavõrd, et nähes pimedat koera tegutsemas talle tuttavas ümbruses, on raske uskuda, et ta ei näe. Kõigil koertel on väga hästi arenenud tunnetuslik mälu, väga lihtsustatult öeldes tähendab see orienteerumisvõimet - mõelge rändlindudele ja mesilastele. Koerad kaardistavad ajus oma igapäevase elukeskkonna, kasutades erinevaid meeli. Seetõttu võivad ka pimedad koerad tuttavas ümbruses täiskiirusel liikuda.
Kurdi koeraga suhtlemiseks tuleb inimestel selgeks õppida viipekeel, ning seda ka oma koerale õpetada. Austraalia karjakoera Inglisilm Gingeri Valgesaba on kurt. Ei kuule mitte ühtki häält, sünnist saadik. Pererahvas suhtleb koeraga viipekeeles ning loom ja inimesed mõistavad teineteist suurepäraselt. Näiteks oskab Ginger käsu ehk käeviipe peale istuda, lamada, juurde tulla, surnut mängida ja käppa anda. Igat käsku tähistab erinev viibe. Viipekeele kasutamisel on ainult üks aga - selle „rääkimiseks" peab kõnelejatel teineteisega silmside olema.
Kaks aastat tagasi vahendas Postimees Reutersi uudislõiku sellest, kuidas belgia lambakoerale paigaldati tehiskäpp tehnoloogia abil, mida seni oli kasutatud sõrmeproteeside loomisel. Tormi nimelise koera käpp oli kasvaja tõttu amputeeritud, kuid tänu titaansulamiga luu külge kinnitatud jäsemeproteesile sai ta taas neljal jalal käia.
Samasugust tehnoloogiat võidakse tulevikus hakata rakendama ka näiteks plahvatuse tagajärjel jäsemest ilma jäänud inimestel. Eks seegi on üks viis, kuidas loomad inimesi õpetavad - isikliku kogemuse kaudu.
Lisaks pimedatele ja kurtidele koertele elab inimestega koos, ka Eestis, hulgaliselt lemmikloomi, kel puudub mõni käpp või kes veedavad oma päevi ratastoolis. Puuete põhjused on neil sarnased inimestega - õnnetused, traumad, kaasasündinud ihuvead, läbipõetud haigused.
Nutikus ja osavad käed
Möödunud aasta novembris tõi uudistesaade Reporter vaatajateni loo, milles Tartu lähedal Roiul elav mees rääkis, kuidas ta meisterdas oma halvatud tagakehaga koerale väikese ratasvankri, mis lubab loomal nüüd taas küla vahel ringi lipata.
Pisike krants Bruno sattus liiklusõnnetusse ning jäi selle tulemusel tagakehast halvatuks. Kuna pererahvas ei suutnud neljajalgsest sõbrast lahkuda ning tema magamapanekust loobuti, pakkus loomaarst peremehele, et tehku koerale rattad alla.
Nüüd käibki koer, rattad all, iga päev väljas. „Alguses küll vaatas, et mis asja te mulle külge panite, aga paari päevaga harjus juba täiesti ära. Ta tundis, et nii saab ikka kiiremini liikuda. Muidu lohistas ennast ainult mööda põrandat," rääkis Bruno perenaine Reporterile.
Samasuguseid ratastoolinäiteid võib Internetist leida näiteks ka taksikoerteteemalisest foorumist.
Kui Eestis elavate ratastoolikoerte tulevik sõltub suuresti peremehe näpuosavusest, siis mujal maailmas on olemas ettevõtted, kes lemmikloomadele igasuguseid abivahendeid valmistavad. Alustades ratastoolidest ning lõpetades põiepidamatuse puhul kasutatavate toodetega. Kiire otsing Internetis juhatab Doggon' Wheelsi kodulehele. Vaadake, mida kõike on välja mõeldud selleks, et lemmikloomadele elu paremaks muuta! Isegi hobusele on nad suutnud ratastooli valmistada.
„Loomadel ei ole sellist body imaget nagu inimestel, mis paneb muretsema, et mis teised mõtlevad. Kui valu ei ole, siis nad õpivad uue liikumise kiiresti ära," selgitas doktor Kääramees.
