Nagu kõik inimese poolt kodustatud loomad, on ka veised karjaloomad ja grupina koos elades tunnevad nad ennast kõige turvalisemalt. Looduslikes tingimustes elavad veised pigem 15–20 loomast koosnevates gruppides, harvem ka suuremates karjades.

Mida väiksemad ja stabiilsemad on grupid, seda püsivamad ja lihtsamad on grupis omavahelised suhted ning seda vähem on konflikte.

Karjas elamisel on oluline roll loomade ellujäämisel, sest nii on kiskjatel raskem nooremaid ja nõrgemaid loomi märgata ning tabada. Samuti soodustab karjas elamine noorematel loomadel sotsiaalse käitumise ning ellujäämise õppimist.

Agressiivne käitumine on üks riskantsemaid, sest sellega võivad kaasneda vigastused ning neist tulenevalt ei pruugi loom olla hiljem suuteline enam endale toitu hankima, edasi liikuma või ennast kaitsma.

Et vältida riske oma elule ja säästa ka vastast, antakse oma positsioonist ning meelestatusest teistele loomadele ja ka inimestele märku mitmesuguste käitumuslike märkidega: kõrvade, pea, saba ja keha asend, näo miimika ning häälitsemine.

Veised kasutavad oma suuruse demonstreerimiseks vastase poole küljega seismist, erinevaid peaasendeid ja -liigutusi – näiteks pea raputamine või pea all hoidmine, maa kaapimine.

Agressiivsele rünnakule eelnevad hoiatavad märgid. Kui neid ei märgata ja loomal puudub taganemisvõimalus, võib sellele viimase sammuna järgneda rünnak. Rünnaku korral sööstetakse langetatud peaga kiiresti vastase poole ja püütakse vastast peaga lüüa või tõugata. Allaandmise ja vältiva käitumise korral keeravad veised pea kõrvale või eemalduvad. Oluline on märgata ka veise saba hoiakut, näiteks sabaga vastu külgi löömine võib viidata looma ärritusele.

Vaata ja õpi, millised sõnumeid veised üksteisele ja ka inimestele oma kehahoiakuga saadavad. Joonisel saad liikuda, klikkides selle alumises servas olevatel veisekujudel.


Pikemalt ja põhjalikumalt saad veiste karjakäitumisest lugeda SIIT.