Marko Kassi doktoritöö üldisemaks eesmärgiks oli uurida, kuidas toorglütserooli kui glükogeense söödalisandi söötmine siinsete söötmis- ja pidamispraktikate puhul mõjutab laktatsiooni erinevatel staadiumitel lehmade kuivaine söömust, piimatoodangut ja piima koostist ning ainevahetuslikku seisundit.

Selgus, et toorglütserooli söötmine nii laktatsiooni alguses kui keskel suurendas kuivaine söömust. Lisaks täheldati toorglütserooli manustamisel positiivset mõju piimatoodangule ning piima laktoosisisaldusele. „Uurimistulemused näitasid, et odrajahu osaline asendamine rohusilol baseeruvas täisratsioonilises segasöödas toorglütserooliga ei mõjutanud ebasoodsalt vatsa keskkonda ega mõjunud koresööda efektiivsele lõhustuvusele,“ ütles Kass. „Kesklaktatsiooni lehmade ratsiooni lisatud toorglütserool mõjutas positiivselt piima laapuvusega seotud näitajaid: suurenes piima valgusisaldus ja moodustus tugevam kalgend.“

Läbiviidud uurimistööst järeldab Kass, et biodiisli tootmise kõrvalsaadus toorglütserool on sobiv söödalisand lüpsilehmadele nii suukaudselt manustatuna uuslüpsiperioodil kui täisratsioonilise segasöödas koostises ilma negatiivse mõjuta piimatoodangule ja ainevahetusnäitajatele, arvestades siinset söötmis- ja pidamispraktikat.

„Rafineerimata glütserool on sobilik glükogeenne söödalisand lüpsilehmadele isegi suhteliselt suurte koguste söötmisel,“ sõnas Kass kokkuvõtteks.

Doktoritöö juhendajad on prof emer Olav Kärt ja dr David Richard Arney ning oponent dr Hussain M. Omed (Senior Lecturer, School of Environment, Natural Resources and Geography, Bangor University, United Kingdom).