Raie, raha ja head tavad
Samal ajal kui kestab Maamess, arutatakse Tartus metsa majandamise heade tavade üle.
Metsa majandamise head tavad on teemaks traditsioonilisel metsanduse visioonikonverentsil, mille korraldajaks kõiki metsanduse huvigruppe ühendav Eesti Metsaselts.
Eesti Metsaselts ise on olnud eestvedaja selles, et taas kord on metsade majandamise head tavad sõnastatud ja konverentsil on plaan kirjapandu ühiselt kinnitada. Tegelikult on tavasid kirja pandud varemgi ja näiteks nii riigimetsa majandajal kui ka erametsandusel oleks see nii-öelda ette näidata.
Tegu on põhimõtetega, mis ei kujuta endast seadust, vaid mida metsas tegutsedes üldjuhul järgitakse ja on järgitud ka minevikus nii ehk teisiti. Teatud mõttes on tavade taassõnastamise taga seega soov hoopis näiteks avalikkusele märku anda, et sellised kombed on olemas.
“Ühised väärtushinnangud ühismeele alusena vajavad aeg-ajalt konkreetsemat sõnastust või lausa lepingulist fikseerimist,” on öelnud Eesti Metsaseltsi president, Eesti Maaülikooli professor Hardi Tullus. “Kuna praegu on ühiskonna laiem mure kõige enam seotud hirmuga, kas puidu saamiseks metsi majandades me oma metsadele liiga ei tee, on taas aeg metsade majandamise head tavad kirja panna.”
Majandajad ja mulje
Näiteks puudutavad head tavad, mida Eesti metsade majandajad järgivad, metsateede ja -pinnase seisukorda, metsauuendust, kas või seda, et kui masinaga metsas töötatakse, ei vigastata kasvavaid puid. Ka elementaarseim tõde, et naabri metsaga arvestatakse, kuulub heade tavade hulka, mida seadusesse oleks isegi raske ühese paragrahvina kirja panna.
Samas on hea tava näiteks see, et metsaomanik, kes on teinud raiet ja istutanud uue metsa, ka hoolitseb selle metsa eest, hooldades metsakultuuri, tehes valgustusraiet jne.
Tavasid järgiti nõukogude ajal samamoodi kui praegu, ent selles mõttes on olukord nüüd teistsugune kui varem, et metsade majandajad pole varasematel aegadel kunagi nii tugevasti pidanud tundma avalikkuse mõistmatust.
Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et kui majandaja teeb (lage)raiet, leidub ikka ja jälle näpuga näitajaid, kes süüdistavad teda näiteks rahaahnuses. Põllumeest, kes kasvatab rapsi, kaalikat, kapsast, pole kombeks süüdistada rahaahnuses, kui ta oma saagi koristab, maha müüb ja sellega ka oma kulutused kaetud saab. Metsamehe kulutusi, tema metsa majandamise tsüklit aga üldjuhul ei osata märgata – põllu- ja metsakultuur oma kasvuperioodi pikkusega on niivõrd erinevad.
Seda ühiskonnas tekkinud suundumust, mõistmatust on põhjendatud küll linnastumisega, maa tegelikkusest võõrdumisega jms, kuid see suhtumine on olemas ja metsade majandajad peavad sellega paratamatult arvestama.
Kuula ära
Viimastest aegadest võiks tuua näiteks mõned juhtumid, mil pahameel on lahvatanud seoses raiega, mida tehakse inimasustuse lähedal.
Kui võtame kätte näiteks riigimetsa majandaja head tavad (24 lehekülje pikkune tekst), saab sealt lugeda: “Lageraiete planeerimisel asulate, suve- ja maakodude lähiümbruses arvestame võimaluste kohaselt elanikkonna arvamust. Vajadusel jätame kasvama puude grupid või suurendame seemne- ja säilikpuude arvu. Võimalusel asendame lageraie turberaiega.”
Kõik oleks nagu korras, aga kuidas laheneb olukord, kui tegu on metsakoosseisuga, kus ei ole võimalik lageraiet asendada? Riigimetsamehed on olnud olukorras, kus on pakutud arutelu puudegruppide ja suurema arvu säilikpuude säilitamist, kuid sellega pole neid nii-öelda jutule võetud, kuna soovitakse, et üldse puid ei puututaks...
Mingis mõttes võiks siin ütelda, et hea tava oleks seegi, kui avalikkus majandaja ära kuulaks ja teda mõista püüaks.
“Hea tava on kujunenud aastate jooksul, kuid samas muutuv koos meie mõistmise muutumisega metsast kui terviklikust ökosüsteemist ning metsa rolli muutumisega ühiskonnas,” on nenditud riigimetsade majandamise heade tavade kirjapaneku sissejuhatuses.
Sealsamas on öeldud, et tavad käsitlevad eelkõige majandusmetsade majandamise põhimõtteid ja et kaitsemetsades järgitakse lisaks kaitse-eeskirjade nõudeid. Eesti metsadest on tervelt kolmandik üht- või teistviisi kaitsepiirangutega seotud ja kaitsemetsade majandamine ise on nüüdse visioonikonverentsi teine peateema.
Peale selle osundab konverents lisateemaga sellele, et Eesti metsad on osa Euroopa metsadest. Ka Euroopa Liidus on nimelt metsakokkulepete sõlmimise aeg – koostamisel on dokument, mida nimetatakse Euroopa metsanduse siduvaks kokkuleppeks.
