Raua talus alustati nullist
“Me ei töötanud majandis, nii ei saanud sealt ka tehnikat või lauta,” meenutab Raua talu perenaine Maie Tõrra talu algusaega. “Alustasime nullist, selle võrra oli raskem.”
Peremees Martin Tõrra raputab väheke pead ega ole abikaasaga päriselt nõus.
“Päris nullist ei alustanud, hoiukassas oli 1500 rubla,” täpsustab ta. Mees peab ju täpne olema, nagu laulusalmgi ütleb.
Maade pärast kaklusi pole
Enne talu töötasid Tõrrad ametnikena ja elasid Moostes. Maie vanematekoju tulid nad 80ndate lõpus, et see tühjaks ei jääks. Ei olnud seal ka ühtegi masinat ees ootamas.
“Kel tollal oli raha ja mingid mahakantud riistad olemas, sel hakkas pärast maa saamist talu hoogsalt edenema, hinnad olid siis ju üsna head,” toob Martin välja olulise vahe, mis neid paljudest teistest esimestest talutegijatest eristas.
Kosova külla asudes esitasid nad Ahja kolhoosile taotluse kodu juurde veidikegi maad saada. Jaanuaris 1989 anti neile 7,9 ha ja kuu hiljem veel 17 ha.
“Meil olid tollal lambad. Kuna kolhoosnikul oli maad 0,6 hektarit, meie aga kolhoosis ei töötanud, jäi pärast ema surma meile ametlikult vaid 0,15. Kuid ainuüksi aed maja ümber oli rohkem kui 0,15 ha,” põhjendab Maie esmast maa küsimist. Siis ei julgetud veel talule mõeldagi, aga lambad tahtsid süüa.
Martini sõnul ei riskitud talumõtte selginedes algul ka palju maad küsida. “Polnud, millega harida. Kui kuu aega hiljem tekkis traktori saamise lootus, küsisime juurde.”
Märtsis kinnitas Põlva rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee neile taluseaduse alusel 34 ha, veidi rohkemgi kui kunagine talu suurus. Suuresti kattusid need vanade talumaadega, 34 hektarist oli põldu 22 ja metsa 12 ha.
Nüüdseks on talul maad kaheksa korda rohkem kui algusaastal, 274 ha. Lähikonnas oli võimalik erastada üle paarisaja hektari, sest paljud võtsid kolhoosi lagunemise järel maade tagasi võtmise asemel kompensatsiooni.
“Selleks ajaks meil juba oli natuke masinaid ja perspektiiv olemas, mis suunas asjad lähevad, see andis julgust,” selgitab Martin.
Õnneks pole maade pärast Ahja vallas kaklemist olnud. Kui oligi mõne maatüki peale mitu soovijat, siis rahuliku arutelu käigus lepiti kokku, milline tükk läheb ühele, milline teisele.
Maid on Tõrrad ostnud pika hüpoteegi peale, maksmisega 40 või 50 aastat. Nad peavad seda jõukohaseks. Päriselt omaks saavad nad praegu lugeda 80 ha. “See oli ette aimata, et kui tahad ellu jääda, siis 20–30 hektariga ära ei majanda,” kinnitab perenaine.
Esimesed kümmekond aastat ostis Ahja suurfarm neilt heina ära. Farmile kasvatati ka suhkrupeeti. Nüüdseks on farm kadunud ja keegi heina ei taha, mistõttu heinamaad seisavad jõude. Toetuste saamiseks hein lihtsalt niidetakse ja purustatakse.
Talu algaastail kasvatati suhkrupeeti lausa paaril-kolmel hektaril. Ka suhkru jaoks. Peedid veeti üle lahe Soome, sealt tuli suhkur tagasi. Eestis jäigi oma suhkrutööstus käivitamata.
Tonn suhkrut esikus
“Esikus oli üle tonni suhkrut virnas, lõpuks jagasime sugulastele ja tuttavatele ära,” meenutab Martin Tõrra ühe tegevusala lõppu talus.
Algusaegadel tegeldi talus paljude asjadega. Visalt otsiti oma kullaauku. Üheks talu arengumootoriks oli põhjatu Vene turg, hektaril kasvatatud kapsas müüdi Leningradi turul. Kuna Vene miilits pigistas teedel Eesti masinaid, lahendasid nad asja nii, et tellisid Petseri kaubabaasist auto, laadisid selle täis ja ise sõitsid bussiga turule järele.
“Talvel nädalaga müüsime tonn-poolteist, elasime turu lähedal hotellis,” räägib peremees. Turgudel müüdi ka õunu ja kartuleid, mida nüüd ei ole kuhugi panna. Vene turg tõi tulu seni, kuni piirid lahti olid.
Tulu lootsid nad saada ka marjakasvatusest, musta sõstra alla pandi üle hektari. Uskusid jutte, et Eestis on puudu marjadest ja mahladest. Paraku osutus tegelikkus peagi selliseks, et madala hinna tõttu ei ole neid paaril aastal tasunud korjatagi.
“Ainuüksi korjamise eest tulnuks maksta rohkem, kui marjade eest saad. Vahepeal pakuti vaid viis krooni kilost,” selgitab perenaine ja lisab, et kui ühel aastal Poolast miskipärast marju sisse ei toodud, said nad omi üsna hästi müüa 12 krooniga.
Normaalne hind oleks aga vähemalt 15 krooni, siis jõuaks korjajaid palgata või kogunisti korjamismasina osta. Hiljuti võttis marjakasvatusega tegelemise üle pojapere.
Hingetõmbeajata
Nüüd varsti juba kümme aastat on Raua talu keskendunud ühele ja ainsale – teraviljale. Kuigi viljahinnad on juba aasta otsa üsna madalad, aitab vähemalt raps seda korvata.
“Esimese traktori T 25 ostsin esimesel taluaastal, teise, AM 40, rublaaja lõpus, mõlemad on siiani töökorras. Künniks on kaks rohkem kui sajahobujõulist Valtrat,” loetleb Martin.
Kõige uuem ja kallim masin on kaks lõikust vana kombain, 4,5meetrise heedriga New Holland 5050, millega peremees aitab koristada ka naabrimehe vilja. Vana, kunagi Soomest toodud 30aastane põllulaev oli oma aja ära elanud. Võib-olla ostnuks nad kombaini PRIA toetusega veidi varemgi, kuid ootasid traktoriliisingu lõppemist.
Martin Tõrra tunnistab, et igal aastal on tulnud midagi osta ning hingetõmbe- või rahakogumise aega ostude vahele pole jäänud. Nüüd on järge ootamas kuivati, millest aastaid puudust tuntud. Vana ostmisega ei tasu jännata, uus kuivati 300–400 tonnile viljale maksab aga oma poolteist miljonit.
“Kui oleme head traktorid ja ka uue kombaini saanud, küllap saame kuivatigi,” on perenaine optimistlik.
Kui saaks oma kuivati, oleks suurem lootus ka suvinisu toidunisuna maha müüa ja saada paremat hinda. Seni on see nii olnud siis, kui on õnnestunud viia nisu Tartu elevaatorisse. Kui mujal kuivatada, läheb Raua talu nisu teiste omaga kokku ja selle eest saab ainult söödavilja hinna, mis praegu ei kata omahindagi.
Madalate hindade pärast otra tänavu ei külvatud. “Pigem las osa maid puhkab, kui et kahju kanda,” ütleb Martin Tõrra. Nii ongi põllul vaid suvinisu, millest toidunisuna müües on lootust tulu saada, ja raps. “Eelmisel sügisel tuli rapsitonni lõpphinnaks koos lisanditega üle viie tuhande krooni, mis on hea. Loodan sama tänavugi, seepärast ei kiirusta madalama fikseeritud hinna peale ka ostjatega lepinguid sõlmima.”
Seakari hernes
Peremehe sõnul ei ole nad seda meelt, et kõigi vahenditega, suurte koguste mürkide ja väetistega saaginumbrid üles lüüa. Pigem majandada keskkonnasõbralikumalt ja odavamaltki. Nii on teraviljasaagid pärast kuivatamist jäänud keskmiselt
2,5 tonni peale hektarilt ja rapsil 2 tonni peale.
Raua talu rahvas on proovinud hernestki kasvatada, aga nii kui hernes hakkab valmima, on metssead sees. Sigu on palju, põld tallatakse maha.
Paarikümnele aastale tagasi vaadates tunnistab perenaine, et peretalu alguses olid tal ilusad unistused. Et talu kasvab ja toidab ilusti ära. Et saab üle keskmise elada. Aga üsna ruttu selgus, et tegelikkus on veidi teine.
Abikaasa kostab selle peale, et kahetsenud nad kunagist otsust talu pidama hakata ka pole. Peamine, et püsitakse vee peal.
“Vanasti tulime turuhindadega välja, nüüd, turuhindade langemise järel, hoiavad PRIA toetused vee peal. Ei upu, aga veest välja ujuda ka ei lase,” muigab peremees, lisades, et niipea kui hinnad hakkavad paranema, tõstetakse kohe aktsiise või muid makse.
Elu on näidanud, et talus kaugeleulatuvate sihtide seadmisel suurt mõtet pole. Kunagi ei tea ette, kuidas hinnad muutuvad ja mida aasta-paari pärast on soodus kasvatada.
Siiski loodavad Maie ja Martin, et keegi pere kolmest lapsest kunagi tallu tuleb ja nende elutööd jätkab.
Raua talu peremehel Martin Tõrral on kodus kapis Valgetähe orden.
Selle andis Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel talle 2002. aastal kui tublile loodushoidjale ja edumeelsele taluperemehele.
Raua talu
- Asub Põlvamaal Ahja vallas Kosova külas.
- Jaanuaris 1989 eraldas Ahja kolhoos talule esimesed 7,9 ha.
Sama aasta märtsis kinnitas Põlva RSN TK taluseaduse alusel talu suuruseks 34 ha, sellest põllumaad 22 ha ja metsa 12 ha.
Nüüd: 274 ha maad, sellest põllumaad 216, looduslikku rohumaad 12, metsa 35, võsa 3, tiike 0,5, kraave 0,5 ja muud maad (mitteharitavat) 7 ha.
- Teraviljakasvatustalu. Tänavu suvinisu 60, rapsi 50 ha.
- 1989 – esimene traktor T 25. Nüüd: 5 traktorit, uus kombain New Holland 5050.
