Rebastel on head ajad
Rebaste arvukus on meil hetkel tõusuteel, nendib TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia vanemteadur Urmas Saarma. Rebastel ei ole alati nii hästi läinud. Nende arvukuse muutused on olnud lainelised ja intervalliga nii 15-20 aastat, vahendab Roheline Värav.
Keskkonnaministeeriumi andmetel oli viimane arvukuse maksimum 2003. aastal, eelmised 1989 ja 1971. Rebaste arvukuse kõige olulisemaks mõjutajaks meil olnud marutaud, mille viimaste aastate maksimum oli samuti 2003. aastal, kui Veterinaar- ja toiduameti andmetel tuvastati 813 marutaudi juhtu, neist 697 metsloomadel ja 116 koduloomadel, sh nakatunud rebaseid oli pea pool metsloomadest, kokku 315.
Järgmistel aastatel hakkas, peamiselt marutaudi mõju tõttu, rebaste arvukus langema (samuti ka kährikkoera arvukus, kes on rebase kõrval teine väga oluline marutõve kandja Eestis) ja ühes sellega hakkas vähenema ka mets- ja koduloomadel tuvastatud nakkusohtude arv. 2005. aastal tuvastati juba vaid 266 nakkusjuhtu.
Seoses Veterinaar- ja Toiduameti poolt edukalt käivitunud marutaudivastase vaktsineerimisega 2005. aasta sügisest (toimub ka sel aastal) on tuvastatud marutõvejuhtude arv nüüdseks langenud õige madalale - 2007. aastal registreeriti Tervisekaitse andmeil vaid neli marutaudi juhtu (2 veist, 1 mäger, 1 kährik ja ei ühtki rebast).
Kõikjal, kus sellist vaktsineerimist on läbi viidud, on rebase arvukus hakanud tõusma ja ühes sellega on suurenenud ka nn. linnarebaste arv, ületades mõnel pool Euroopas isegi väljaspool asustusi ehk siis looduses elavate rebaste arvu. Näiteks Šveitsis on teaduskirjanduse andmeil peale marutaudivastaste vaktsineerimisprojektide käivitamist linnarebaste arvukus tõusnud neli korda. Rebased linnades ei ole uus nähtus, Suurbritannias on neid registreeritud alates 1930ndatest ja hetkel on teada, et Šveitsis elab rebaseid enamikes suurlinnades. Samuti on teada, et linnarebaseid esineb Norras Oslo linnas, Taanis Arhusis, Saksamaal Stuttgardis, Kanadas Torontos ja Jaapanis Sapporo linnas.
Ega linnarebastest polekski suuremat lugu, sest inimesed harjuksid nendega arvatavasti ruttu, kuid silmas võiks pidada, et rebased toovad endaga ühes nii mõndagi. Paar aastat tagasi tuvastas Tartu Ülikooli zooloogia doktorant Epp Moks esmakordselt Eestis alveolaarset ehhinokokkoosi tekitava parasiidi Echinococcus multilocularis (meil nimetatud ka alveokokk-paelussiks) ja seda just rebastel.
Uuringute käigus leidsime, et selle parasiidiga oli 2003. aastal nakatunud umbes neljandik analüüsitud rebastest, seega üsna suur osa. Alveolaarne ehhinokokoos on pika peiteajaga haigus, mis tekitab parasiidi vaheperemeestel, kelleks võib olla ka inimene, suuri maksakahjustusi ja võib lõppeda ka surmaga. Alveokokk-paelusside levik ja sellega kaasnev vaheperemeeste, sh. inimese, haigestumisjuhtumid on seega tõsiseks probleemiks kõikjal, kus esineb linnarebaseid, kes on selle parasiidiga nakatunud.
Teaduslikud uurimused on siin viidanud otsesele seosele rebase arvukuse ja alveolaarse ehhinokokoosi juhtude vahel. Meil ei pruugi asjad nii hullu pööret võtta, aga valmis võiks olla küll. Kõigepealt tuleks selgitada, kuidas on hetkeolukord rebasepopulatsioonis, st. kui suur osa rebastest on alveokokk-paelussidega nakatunud (2003. aastast on omajagu möödas ja olukord võib olla kardinaalselt teine kui toona).
Rebast ei tasuks seepärast veel võõristama ega vaenama hakata, eeskuju võiks võtta šveitslastest, kes söödavad linnarebastele koos toiduga sisse ka parasiidivastaseid ravimeid. Pigem tuleks hoolikamalt linnatänavad tolmust, liivast ja igasugu mustusest puhtad hoida, sest peamiselt kevadeti tuule või sõidukite tõttu õhku tõusev tolm on potentsiaalseks parasiitide munade allikaks, lisaks tekitab veel muidki tõsiseid terviseprobleeme.
Allikas: Roheline Värav
