Neist omakorda 80% on põhimõtteliselt elatustalud: nende toodangust läheb 50% või enam oma tarbeks. Paljud talud on hästi väiksed, isegi vaid hektari suurused. See meenutab meil kunagi ammu olnud aega kui levinud olid veel ühelehmapidajad ja igal maamajapidamisel oli kartulipõld, kus siis kogu suguvõsale talvevarusid kasvatati.

Kui meil on see aeg möödas, siis Rumeenia on praegu valikute ees. Kuidas edasi? On selge, et sellised väiketalud pole majanduslikult efektiivsed.

Aga liigume edasi mahepõllunduse juurde. Kui hiljuti käis Eesti meediast läbi uudis, et Eesti on mahepõllumajandusmaa osakaalu poolest jõudnud Euroopas Austria ja Rootsi järel kolmandale kohale ning mahemaa hõlmab meie põllumajandusmaast ligi 18%, siis Rumeenias on nn tunnustatud mahemaana kasutusel vaid umbes 2% põllumajanduslikust maast.

Konkreetselt Transilvaania põllumajandust iseloomustab rohke poollooduslike rohumaade (paljud neist on Euroopa Liidu „keeles“ nn ebasoodsad alad ja/või Natura alad) osakaal, palju on ka metsa.

Seega on põllumajanduses tähtsal kohal kariloomad, eelkõige lambad.

Lammaste eest hoolitsevad karjused. Karjuse amet on iidne elukutse, mis on üldiselt pärandunud perekondlikult, põlvest põlve. Karjused on harjunud erakliku eluviisiga ja ega neil pole väga kerge tänapäeva kiiresti mehhaniseerivad maailma, kus kõigele lisaks rõhutatakse pidevalt koostöö tähtsust.

Karjus on siin mägistel ja metsarikastel aladel vältimatu vajadus, sest aedu siin pole, lambaid liigutatakse vastavalt vajadusele ja aastaajale ning mis kõige tähtsam - metsad on täis hunte, karusid ja ilveseid, kes lammastele vägagi hammast ihuvad. Seetõttu on karjusel alati ka koer. Aretatud on isegi spetsiaalne karjakoeratõug - karpaatia lambakoer, kes näeb välja ja käitub muidu nagu lammas, aga võõrast nähes muutub koletuks kiskjaks, seega võib ta ohtlik olla näiteks ka mägedes matkavale inimesele.

Rumeenia põllumajanduse üks peamisi väljakutseid on toodete turustamine. Üldjuhul on väiketalupidamine siin veel elustiil: talunike jaoks on oluline talupidamine iseenesest, kuid toodete turustamise pool on nõrgavõitu.

Maalähedane Rumeenia

Need talud, mida meie külastame, on kõik mahetalud. Kõik nad on meie mõistes pigem väikesed, kuid Rumeenia väiketalude mõistes veidi üle keskmise. Ning peaaegu kõik rabavad meid oma „maalähedusega“.

Siinsed talud on tõesti nagu kunagi ammu vanaema juures maal. Kanad, lehmad ja muud pudulojused otse hoovis, sealsamas kõrgub sõnnikuhunnik, kõrvalt voolab vaatidesse piim, teisel pool on hunnikus kõrvitsad ja maisitõlvikud.

Pooled tööd tehakse hobustega, kes on siinses liikluses tavalisemad kui jalgratturid. Lihtne, argine… ja meie mõistes ajas tagasi minek. Selge see, et Euroopa Liidu nõuded pole siia jõudnud või siis on nad siin mingi teise tähendusega.

Rumeenia väiketalud ei ole üldjuhul kuigivõrd spetsialiseerunud. Kõik püütakse teha ise, ja tehakse armastusega maa ja loomade vastu, mitte niivõrd huvist teenida ärilist kasumit. Maale avaldavad suurt survet välismaised korporatsioonid, kelle pakutava hinnaga ei suuda väiketootjad võistelda, seda nii maarendi kui ka toodangu osas.

Enamik tootjaid on leidnud turustusväljundi mõnes lähedalasuvas linnas, kus kord-paar nädalas käiakse oma toodangut müümas, kas siis kohalikul turul või kaubaringidena juba välja kujunenud klientidele.

Täisipkka reisikirja saad lugeda lehelt Maainfo.ee.