Riik umbusaldab korilast liialt
Tean üht kohalikku taati, kes pealt kaheksakümne, kuid üsna kõbus. Toas kotil vedelemise asemel askeldab ta juba aovalgel väljas ringi oma päevinäinud mootorsae ja käsikäruga. Mis toimub?
Hommikuti tööle minnes trehvan teda tihti puunotte ja
-seibe täis aiakäruga kodu suunas tulemas. Mõtlen – tragi taat, viitsib igal varahommikul lähikonnas asuvatel värsketel riigimetsalankidel käia ja korjata endale kraami, mis metsamasinatest langile maha on jäänud. Ning tervis on vanamehel sellise rassimisega ka suurepärane!
Paraku taadi puudevedu katkes, kui riigimetsa kohapealne ametimees tegi talle selgeks RMK uued põhimõtted: kui soovid riigimetsa raiesmikelt endale küttepuud varuda, tuleb enne hankida metskonnast tasuline (nii 6–10 € puidujäätmete tihumeetri eest) lubatäht. Kui ma sellest kuulsin, pani mind siiralt imestama, kuidas riik oma (loe: rahva) vara haldajana käitub nagu koer heintel.
Kogused on väikesed
Küsin endalt: kui üle Eestimaa on ligi paar-kolm tuhat sellist kätepaari, kes endale raiesmikelt talvekütteks puidujäätmeid varuda tahaksid, siis kas see teeb riiki tõesti oluliselt vaesemaks või kas need kätepaarid äkki rikastuvad võõra vara arvelt? Eeldan, et need üksikud isevarujad on enamjaolt riigi “unustatud” isikud või pensionärid, kel on veel jaksu niiviisi metsas toimetada. Vaevalt nad sukelduksid küttepuuärisse ja hakkaksid neid saadusi naabritele müüma.
Kui arvestada, et riigimetsa lankidele jääb aastas pärast raietöid lamama ligi pool miljonit tihumeetrit puidujäätmeid (ligi poole sellest turustab RMK raidmetena), siis ka maksimaal-se arvu ja isu korral suudaksid korilased seljas või kärudega sellest biomassist ära vedada vaid väga marginaalse osa. Arvan, et see ei ületaks üht kümnendikku loodusele jäävaist puidujäätmeist.
Samuti pole alust arvata, et korilane seadusejärgset kohustuslikku lamapuitu (min 5 tm/ha) koju tassida tahab, sest muud, paremini töödeldavat puidurisu leidub igal langil, kust harvester on üle käinud. Näiteks ka lumerohkete talvede tõttu tekkinud kõrged kännud, mis ühelegi metsaomanikule au ei tee. Liigset süsihappegaasi emissiooni pole samuti vaja peljata, sest nendel korilastel tuleb ahjud-pliidid kütta nagunii. Valida on kas kallilt ostetud halgude või isekorjatud puidujäätmete vahel.
Kui oled pensionär ning ei sul ega sugulastel pole isiklikku metsa, kust küttepuud varuda, oledki sellise fakti ees nagu see mulle tuttav, 1970. aastatel Poolast Eestisse raietööliseks tulnud külataat. Kust ta leiab endale Eestist metsaomanikest sugulasi?
Võimalik variant
Miks ei võiks riik (RMK) siin olla paindlikum ja võimaldada inimestele, kes tõesti on valmis raiesmikelt neid juppe kütteks koguma, seda igasuguse lisabürokraatiata? Kui metsameestel on olemas “head metsanduse tavad”, siis miks ei võiks need kirjeldada ka mõnda abivajajale pakutavat heategu?
Kui riik arvab, et selline heategu võib hiljem anarhiaks muutuda, soovitan kaaluda varianti, kus kohalik omavalitsus oleks
n-ö vahemeheks RMK piirkondliku ametimehe ja kohaliku korilase vahel. Kui mõni kohalik elanik teavitab vallavalitsust oma soovist varuda ise puidujäätmeid lähedal asuvalt RMK raiesmikult, saab vallatöötaja (näiteks keskkonnanõunik) sellest informeerida RMK piirkondlikku töötajat.
Samas teab ju valla sotsiaalnõunik üsna hästi ühe või teise soovija majanduslikku olukorda – nii saaks vältida seesuguse küttepuuga äri tegemist.
Ikka inimeste heaks!
RMK-l on olemas pikaajaline metsamajandamise kogemus ja oma tööga on ta välja teeninud FSC metsamajandamise sertifikaadi. Oma olemuselt pöörab see tähelepanu ka ühiskondlikele ja sotsiaalsetele aspektidele.
Olgugi et Eestis pole inimgrupid end põlisrahvana määratlenud, võiks siiski tõmmata võrdusmärgi põlisrahva ja kohaliku elanikkonna (valla, küla piires) vahele. Nii võiks RMK ka FSC põlisrahva põhimõtte järgi võimaldada kohalikule elanikkonnale metsast neid saadusi, mida ta ise ei tarbi ja mille varumisega ei rikuta looduse tasakaalu. Ligi 5–10% ulatuses biomassi väljaviimine raiesmikelt ei tohiks ju suurendada ökoloogilise jalajälje suurust riigimetsas.
Räägitagu eestlase kadedusest mida tahes, aga mulle tundub, et Eesti keskmine erametsaomanik ei keelduks hädasolijat ka tasuta aitamast.
Muidugi siis, kui omanik neid puidujäätmeid ise ei vaja ja kui varujaga on tingimused selgeks räägitud.
Üsna sageli pole aga jalgratta või käruga liikuval korilasel võimalust leida lähikonnast sellist eraomanikku.
Kuigi koriluse koordineerimine võib tuua lisasebimist ja muret ametnikele, võiksid riigi metsamehed ja kohalike omavalitsuste töötajad pöörata näo rohkem nende suunas, kes on küll majanduslikus kitsikuses, kuid oma murede lahendamisele ka ise käed külge panevad.
* * *
Ma ei tea, milliseid järeldusi mu tuttav külataat pärast vestlust RMK ametimehega tegi, aga igatahes ta kännuseibe ja muid langi puidujäätmeid jälle tassib. Kas ta on lunastanud tasulise loa või teeb seda edasi kuidagi varjatult (illegaalselt) – igal juhul on ta hämmelduses kui mitte just hingepõhjani solvunud.
