Erinevalt inimestest, kes tahavad suvest viimast võtta, lahkuvad roolinnud Eestist ajal, mil õhk on putukatest ehk lindude toidust paks. Keskkonnaameti looduskaitsebioloogi Jaak Tammekännu sõnul alustavad täiskasvanud roolinnud rännet juba juuli teises pooles.

Augustis on nende minek massiline ja septembris võib kohata veel viimaseid noori lahkujaid. Et jaksaks lennata tuhandeid kilomeetreid, pugitakse enne Aafrika-teekonda naha alla rasvavarud.

"See lind on juba päris rasvane, ta jaksaks oma varudega Kesk-Euroopasse kindlalt välja lennata," hindas Tammekänd 10. augustil Pärnumaal Pulgoja linnujaamas noort kõrkja-roolindu, kelle ta just linnujaama võrkpüünisest välja oli võtnud.

Kui õhkkerge väike lind oli rõngastatud-mõõdetud, tuli tal väikese torbiku sees veel kaalule minna. Seal selguski, et ta on tavakaaluga võrreldes (keskmiselt 11,5 grammi) juurde võtnud tervelt kolm grammi.

Häädemeeste rannaniidul asuva Pulgoja võrguliinidesse kõige sagedamini sattuv kõrkja-roolind talus kiireid protseduure suhteliselt tasaselt, kuid tiigi-roolind hakkas õiendama juba siis, kui Jaak Tammekänd ta võrgust välja võttis.

Vaikijad ja õiendajad

Tagantjärele tänitamist (kvääts-kvääts) oli, kui kaalutu-mõõdetu taas lendu sai.

"Tiigi-roolind on kõige suurem õiendaja. Kõige rahulikum on hoopis suitsupääsuke," ütles Tammekänd.

Roolinnuliike on meil üldse kokku viis, peale mainitute ka rästas-roolind, soo-roolind ja aed-roolind.

Kõige roostikukaugemad on neist soo- ja aed-roolind, kelle elupaigad on seotud hoopis metsistunud taluaedade, põõsastike või kinnikasvanud kraavikallastega. Eksikülalisena on Eestisse sattunud ka tarna-roolind ja padu-roolind.

Pulgoja kolm väikeste lindude võrguliini on roostikku üles seatud peaaegu risti rannajoonega ning peale selle on üleval veel suurema silmaga nn kullivõrk.

Sealsamas on uurijate välikodu, kus üks mees kogu aeg kohapeal võrkusid kontrollib ja linde rõngastab-mõõdab.

Suuremate sadude ajaks rullitakse võrgud kokku, sest upakil võrgus olijale sajaks vihm sulgede vahele ja lind võib külmetuda, isegi surra.

Asi linnujaamas käib umbes nii, et kõigepealt kontrollib Jaak Tammekänd, kas võrku sattunul on rõngas jalas. Samal päeval rõngastatud linnud laseb ta kohe lahti, ent teistel tuleb väikeses kotis linnumehega mõõtmise-kaalumise telki kaasa
minna.

Seal ripub töölaua kohal kuut sorti erinevas suuruses linnu-rõngaid, kõige väiksemad vaid 5-6 grammi kaaluvate pöialpoiste jaoks ja suurimad näiteks raudkulli emaslinnule.

Iga linnu kohta märgitakse üles rõnga number, sugu, vanus, rasv, tiiva pikkus ja kaal, fikseeritakse korduspüügid ja taasleiud.

Lindudelt nopitakse muu hulgas ära puugid, kui neid juhtub olema. See on materjal teadlastele, kes uurivad, mis haigusi linnupuugid võivad levitada.

Keset linnu(m)elu

Kuigi linnujaamas on keskendutud roolindudele, panevad linnu-uurijad Pulgojal kirja kõik, kes ülesseatud võrkudesse satuvad.

10. augustil, kui me seal olime, nägime näiteks pealt ka suitsupääsukese ja roohabeka rõngastamist.

Üldse kokku oli selleks ajaks võrku sattunuid kirja pandud 38 liigist.

"Põnevaimad, kes tänavu püütud, on vast kukkurtihased, keda on olnud juba 20. Põhiliselt noorlinnud, nii et tõenäoliselt on kukkurtihaste pesitsemine tänavu Pärnumaal hästi läinud," rääkis Jaak Tammekänd.

Üsna hea aasta on Pärnumaal tänavu olnud veel jäälinnule. "Maakonnas on olnud kümmekond jäälinnu pesaleidu. Kaks noorlindu on olnud ka meil võrkudes," ütles Tammekänd.

Arvukaim võrku sattunu oli 10. augustiks ligi 1700 linnust kõrkja-roolind.

Sama päeva õhtul jõudsid esikohale hoopis suitsupääsukesed, keda linnumehed peibutavad pääsukeselauluga roostikku ööbima.

Sagijaid oli samas roostikus ja lähikonnas märksa rohkem. Näiteks kuldnokaparved, kes praegusel ajal käivad roostikus lehetäisid söömas.

Pulgoja väikeste lindude jaoks mõeldud püünisvõrkudesse satuvad kuldnokad harva. Kui nad isegi neisse kinni jäävad, suudavad tavaliselt end ise sealt välja päästa.

Pulgoja linnumeeste vaatevälja jäävad veel tihti raudkullid ja muud kullilised, kes sügisrändeks valmistuvate värvulistega oma huvides kaasa lendavad, kuna saavad nii hõlpsalt toituda. Vahel satub mõni kullidest ka püünisvõrku.

Veel toitujaid

Peale selle sagivad Häädemeeste rannas merikotkad, kes käivad lähedal asuval laiul kormorane söömas. "Kui kõht täis, minnakse metsa olesklema, ja kui kõht jälle tühjaks läheb, lendavad uuesti laiule," kirjeldas Tammekänd.

Lahesopis roostiku taga toituvad aga lumivalged hõbehaigrud. Meie seal olemise ajal oli neid kuus, aga linnumehed olid näinud tänavu ka 32linnulist parve.

"Hõbehaigrud tulevad meile lõuna poolt ja igal aastal on neid Eestis toitumas näha veidi rohkem," kommenteeris Tammekänd.

Pulgoja linnujaam

- Asutati 31 aastat tagasi roolindude uurimiseks.

- Euroopas ei ole väga palju selliseid linnujaamasid, kus roolindude kohta on nii pikk andmerida kui Pulgojal.

- Roolinde uuritakse just sügisrände ajal, kuna kevaditi naasevad nad otse pesitsuspaikadesse ning pole nii hästi jälgitavad.

- Pulgoja on üks kahest Eesti linnujaamast, mis üldse alles on. Peale selle on veel Kabli linnujaam, kus püünised seatakse üles neil päevadel.

- Veel eelmisel aastal rõngastati linde ka Võrtsjärve ääres Vaiglas, kuid tänavu on see lindude uurimise paik suletud.

Allikas: Jaak Tammekänd