Eriti edukalt on sellega toime tulnud Itaalia ja Prantsusmaa. Nad on osanud väga paljudele oma toidutoodetele välja ajada Euroopa Liidu eritoetuse selliste toitude eest, mida mujal maailmas ei toodeta või mida on valmistatud paikkonnas üle 100 aasta. See on mõeldud traditsiooniliste tootmismeetodite ja retseptide säilitamiseks.

Ring on siiani olnud üsna suletud – teised riigid on sellist toetust saanud vaid paarile oma tootele, näiteks Šveits mägipiirkondade juustule ning šokolaadile ja Soome Karjala pirukatele.

Eesti poodides teame sellist märgistust otsida praegu peamiselt veinipudelitelt. Tulevikus on aga lootust, et neid tooteid tekib juurde: eelmise aasta lõpul kehtima hakanud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu toidukvaliteedi määrusega seda valdkonda uuendati ja laiendati.

Selle tulemusena saab hakata taotlema erimärgistust muu hulgas ka saarepiirkondades toodetud toidule.

Hiljemalt 2014. aasta alguseks esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja Nõukogule aruande uue mõiste “saarepiirkonna põllumajandustoode” kasutuselevõtu kohta. Mõistet võib kasutada üksnes selliste toitude kohta, mille tooraine pärineb saarelt. Töödeldud toodete puhul peab ka töötlemine toimuma saarel, vähemalt juhul, kui see mõjutab lõpptoote eriomadusi.

“Euroopa Liidu põllumajandustootmise üks olulisi tugevusi peitub põllumajandus-, kalandus- ja vesiviljelustoodete kvaliteedis ja mitmekesisuses, mis annab liidu tootjatele konkurentsieelise ning olulise panuse liidu elavasse kultuuri- ja kulinaariapärandisse. Liidu põllumajandusettevõtjad ja -tootjad on oma oskuste ja meelekindlusega hoidnud elus traditsioone,” kirjutatakse määruses.