Tiivulisi pistjaid meelitab ligi süsihappegaas, mida imetajad välja hingavad. Selle tajumiseks on sääskedel tundlikud retseptorid. Süsihappegaasi kasutatakse peibutisena erinevates sääskede püüdmise ja peletamise masinates. Enamasti on need üsna kallid ja rasked ning vajavad gaasitagavara pidevat uuendamist.

Ainus teadaolev tõhus sääski peletav keemiline aine on N,N-dietüül-meta-toluamiid, see on ka tuntud sääsetõrjevahendi OFF koostises. Paraku on see üsna kallis ja suurtes kogustes inimesele mürgine. Sestap otsitakse juba aastaid alternatiivseid, odavaid ja tõhusaid võimalusi sääskede peletamiseks.

Ajakirjas Nature ilmunud uurimuses kirjeldasid California teadlased sääse lõhnataju segavaid aineid, mis haigusi levitavate sääseliikidega tehtud katsetes andsid väga häid tulemusi.

Anandasankar Ray juhitud entomoloogide töörühm eksperimenteeris kolme tüüpi ainetega.

Kõigepealt huvitasid uurijaid molekulid, mis mõjutavad otseselt sääse süsihappegaasiretseptorite tööd. Need ärrituste vastuvõtjad asuvad alalõuakobijate nimelistel jätketel. Tuli välja, et näiteks heksanool ja butanaal takistavad edukalt nii sääskede kui ka kärbeste CO2-retseptorite tööd.

Samuti leidsid putukauurijad rea aineid, mis aktiveerivad retseptorite närvirakud hästi pikaks ajaks ning "pimestavad" putuka süsihappegaasi tajumise võime. Lisaks olid teadlased võimelised sääski petma molekuliga, mis matkib süsihappegaasi. Viimast ainet (2-butanoon) saab kasutada sääselõksudes peibutistena, seda kulub vähe ning lõksu tagavara täiendamine on kerge.

Anandasankar Ray sõnul on tema töörühma kasutatud kemikaalide eeliseks just odavus, samuti mõjuvad need sääskedele juba madalatel kontsentratsioonidel. See võimaldab uusi sääsetõrjeviise kasutada ka vaestes riikides ning haiguste levikut paremini kontrollida.