Saksa saadik: me mõistame Vene embargo mõju
Saksamaa saadik Ulrike Müller on olnud põllumajanduse valdkonnaga seotud üle kolmekümne aasta. Ühest küljest on Müller kogenud poliitik, kes praegu esindab Saksamaad Euroopa Parlamendis, kuuludes täisliikmena põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni. Teisest küljest on ta praktik, kes ise Saksamaal Bavarias mägifarmi peab.
Saadik peab ka ise piimafarmi
“Meie talus on 70 lüpsilehma ning sama suur hulk noorloomi. Meil on ka 70 hektarit rohumaad,” tutvustab end Müller.
Farm asub umbes tuhande meetri kõrgusel merepinnast ning tema sõnul paikneb osa maad sedavõrd sügaval orus, et põllukultuuride kasvatamine oleks seal võimatu. Säärast rohumaad ei saa niita, küll aga pääsevad sinna kariloomad.
“Euroopas on madal piima- ja sealihahind. See on meie jaoks tohutu mure,” nendib Müller. “Saksamaal olid piimahinna osas kaks head aastat, kokkuostuhinnaks 44–47 senti kilo, nüüd on see 28–30 senti.”
Venemaa impordipiirangud on ka Saksmaal suuri probleeme põhjustanud. “Meil on palju bränditooteid, millest suure hulga Venemaale müüsime. Isegi 50 protsenti brändinimega juustudest,” räägib Müller.
Nii nagu Eestis, protestivad ka Saksa talunikud praeguse olukorra vastu. Suures riigis jagunevad protesteerijad kahte leeri. Ühte poolt esindab Saksa põllumeeste liit German Farmers’ Association, teist European Milk Board. Mülleri sõnul kuulub viimasesse küll vähem inimesi, ent nad on tunduvalt lärmakamad. “Mina toetan Saksa põllumeeste liitu ja nende poliitikat. See, mida European Milk Board nõuab, praktikas ei töötaks. Nad küsivad liiga palju,” põhjendab Müller.
Teab hästi, mis Eestis toimub
Viimatisel suurel demonstratsioonil Brüsselis olid kohal ka Saksa talunikud. “Meie farmerid olid kohal, nad tulid kõigist Saksamaa osadest traktoritega. Ma arvan, et ka Eesti esindajad osalesid,” räägib europarlamendi saadik.
“Tean, et Vene embargo mõjutab Eestit väga rängalt,” ütleb Müller. “Minu arvates oli algusest peale selge, et Balti riigid vajavad toetust,” rõhutab ta, lisades, et europarlamendi liberaalide ja demokraatide fraktsioon ALDE, kuhu kuulub ka Ulrike Müller, on esitanud järgmise aasta eelarve eelnõule muudatusettepaneku anda suuremat toetust Baltimaade ja Soome piimatootjaile.
Müller leiab, et praeguse kriisi tõttu Euroopas oleks tarvis piima sekkumishinna tõusu (praegu on see ca 170 eurot tonni eest). Lisaks võiks tema sõnul kasu olla eraladustuse avamisest, turg saaks siis veidi tasakaalustuda.
Europarlamendi saadik rõhutab, et kriisiabist on küll hetkeks kasu, kuid pikemas perspektiivis on tähtsam otsida talunike olukorda parendavaid lahendusi. “Kui saaksime tuua oma toodangu uutele turgudele, siis see aitaks. Näiteks Hiina ei osta praegu piimatooteid.” Ta leiab, et tooteid tuleks ka pidevalt arendada, nii oleks võimalik müüa paremat kaupa parema hinnaga.
Ulrike Müller usub, et otsustava tähtsusega on talunike omavaheline koostöö, mis Saksamaal juba üpris hästi toimib. See tugevdab tootjate positsiooni suhetes töötlejate ja kaubandusega.
Üks aspekt, mille osas ennekõike poliitikud põllumajandustootjaid aidata saaksid, on paberitöö vähendamine.
Mülleri sõnul on seda aga tunduvalt lihtsam öelda kui teha. “Farmereid lämmatab see paberitöö hulk, mida nad tegema peavad. Samas tuleb komisjon lagedale aina uute ideedega, kuidas midagi peaks olema reguleeritud ja dokumenteeritud,” tõdeb Müller.
Saksamaal saab toetust lillepeenra eest
Probleemkohana nimetab Müller ka seda, et Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ei toimi. “Meil peaks olema ühine Euroopa põllumajanduspoliitika. Aga on fakt, et iga riik teeb seda, mis talle konkreetses situatsioonis sobib,” kritiseerib Ulrike Müller.
Euroopa Liidu ühisele põllumajanduspoliitikale vastavalt jagunevad põllumajandustoetused Saksamaalgi kaheks – otsetoetused ja maaelu arengu toetused. Piimatootjana toob Müller välja, et varem kuulus otsetoetuste hulka ka lehma kohta saadav toetus. Nüüd on Saksamaalgi alles üksnes hektaripõhine tasu.
Arengutoetuste jaoks on ka Saksamaal konkreetsed projektid ja kriteeriumid. Mülleri sõnul mängib arengutoetuste saamisel olulist rolli asukoht. Liidumaid on kokku 16 ning meetmed on erinevad.
“Näiteks Baieri liidumaal on selleks palju raha, samas Hamburgil, mis on klassikaline teravilja- ja piimatootmise piirkond suurte põldudega, on vähem,” tõdeb Müller.
Saksamaal hästi rahastatavate projektide näiteks võib tuua need, mille eesmärk on säilitada maastiku mitmekesisust. “Näiteks võib saada toetust lilledega roheriba olemasolu eest põllu ümber. Sellisel juhul on raha farmerile kompensatsioon selle eest, et maad ei kasutata täies mahus tootmiseks,” seletab Ulrike Müller.
Talunikukutse omandatakse aastatega
Parlamendisaadikule on üks olulisemaid teemasid ka farmeritele hea hariduse pakkumine.
See, et noori tuleb põllumajandusse vähe, on mureks igal pool. Aga need, kes tulevad, peaksid kindlasti saama hea põllumajandushariduse ning tugeva praktilise väljaõppe. Saksa haridussüsteemis on noortalunike väljaõppeks loodud spetsiaalne viie aasta pikkune koolitusprogramm.
Kui noor inimene tahab hakata tulevikus põllumajandusega tegelema, läheb ta 16 aasta vanuselt vastavasse kooli, kus õpib ühe aasta.
Sellele järgneb kaks aastat praktikat taludes tugevate farmerite käe all. Seejärel on võimalus õppida kaks aastat põllumajanduskoolis, pärast mida saab noor talunikukutse.
Mülleri sõnul läbib umbes 80% noortalunikest selle programmi. “Ka minu poeg tegi selle läbi,” sõnab Müller. Hiljem saab ülikoolis põllumajandust edasi õppida.
Müller leiab, et inimesed, kellele põllumajandus ja talutööd on elatusallikaks, peaksid saama parima võimaliku erialase hariduse. “Sa pead nii palju teadma loomade kohta, maa kohta, sööda kohta, vee olukorra kohta, mürkide ja masinate kohta. Lisaks pead tundma ka seadusi,” toob Müller välja.
Saadik rõhutab, et farmerid on ettevõtjad, kes vastutavad kõrge kvaliteediga toidu tootmise eest. “Kõige olulisem asi kõigi Euroopa Liidu riikide jaoks on investeerida noortesse inimestesse,” sõnab Müller.
