Salasoppidega Salajõgi kaob järsku silmist
Nüüd siis, Gustav Vilbaste raamat “Kodumaal rännates” näpus, peatume pisukesel parkimisplatsil. Selle servas on suur plakat, millelt saab teada, mis asi see Salajõgi õieti on.
G. V. kirjeldab: Põhja-Eesti iseäralduseks on nähtus, et tema pinnal mitu jõge kaovad pikkamööda ehk järsku vaatleja silmist, jooksevad mõne aja maa all ja tulevad siis allikatena taas nähtavale. Need on nn kuivjõed, salajõed või pugemed.
Minu teada on neid Virumaal Lüganuse kihelkonnas Errajõgi (Püssijõe lisajõgi, haru), Harjumaal Kose kihelk. Kuivjõgi ja Katajõgi (mõlemad Pirita jõe lisajõed.) ja Jõelehtme kihelk. Jõelehtme- (Kostivere) jõgi (Jägala jõe haru).
Saaremaal on Mustla kihelkonnas Kidimetsa või Küdemaa pugem. Läänemaal Nigula kihelk. kaob niisamuti Salajõgi maa alla ja ilmub viimaks jälle nähtavale.
Olgu kuidas on, aga südasuvise täisroheluse ajal ei hakka ümberringi silma küll midagi, mis jõe või selle aseme moodi paista võiks.
Nii seame sammud läheduses asuva talu juurde. Pika kopsimise peale tuleb vastu meeldiva olemisega perenaine Eha Kallaste, kes meid sisse kutsub. Selgub, et oleme jõudnud just õigesse paika, Haua tallu. Oma stuudiotoast naeratab vastu ka peremees Tõnu Loone.
Hoolimata välismaale sõiduks kohvrite pakkimisest, tullakse hea meelega meile teejuhiks, sest just see pererahvas on rajanud jõeäärse matkaraja ja hoiab seda ka külastajate jaoks korras.
Salajõgi jookseb Veski jõe nime all umbes 3 km pikkuselt, oma alguse Soolu ja Rootsi küla järvest saades. Ta on kaunis lai, kivise põhjaga oja. Veski küla Mardi talu lähedal hakkab vesi allapoole kukkuma mööda kivist (paekivi klibud, väiksemad raudkivi tükid) voole nõva.
Kõigepealt tulemegi tagasi endise Veski talu juurde, mis on nime saanud kunagi kogu külale vilja jahvatanud suure tuuliku järgi, kuid mille asukohta praegu vaid aimata võib.
Ümbruskonna külades ei ole alles enam põliselanikke, sest okupatsiooniaegne küüditamislaine käis siit üle eriti valusalt, oli selle põhjuseks siis natuke jõukamad metsakülad, piiri lähedus või kava rajada 4 km kaugusele Sutlepa raketibaas.
Üle jõe aga läheb praegugi täiesti korralik sild, mille alt suliseb läbi ojake. Jõesäng on vooderdatud inimpeasuuruste maakividega, paasi on jõepõhjast pea võimatu leida.
Vee hulk väheneb, sest osa sellest kaob voolates kivi klibude vahele, aukudesse valgudes. Mardi talust vähe allapoole kaob vesi täiesti ära, samuti kivide vahele, mille all näikse olevat lõhed.
Inimkõrguste kaldevallide vahel olev jõeke kaob tõesti äkki ära, roostepruun nireke saab lihtsalt järsku otsa ühes augus, mis kuivanud ja valgeks muutunud veetaimedega vooderdatud.
Siit edasi läheb täiesti tähelepandav rohtunud jõesäng, kus siin ja seal suured sügavad koopad, augud, õõnestikud on näha, mille ümber kasvavad madalad põõsad, kaetud kõntsaga, mis kevadine suurvesi toonud.
Põõsaste ümber lokkab lopsakas rohi ühes taimedega, mis armastavad niiskust ja varju, nende hulgas õige tihti päris maavits, harilik metsvits, kukesaba, kurekellalehine ängelhein (rabanduserohi), humalad metsikult, pehme ja värvmadar, mõnes kohas ka aru- ja põldjumikas, kuna mööda maad igal pool kitsemuraka vääned jooksevad.
Jõesängi veergudel kasvavad suured puud – lepad, toomingad, paakspuud jt.
Taimestik, mis juuli keskpaigas eriti lopsakas, ei ole selle 90 aastaga oluliselt muutunud, siiski on puurindes esile tõusnud saar ja vaher.
Tähelepanuväärsed on aga ligi kolme meetri kõrgusel puudele tõmmatud punased jutid. Need on 2010. aasta kevadise suurvee märgid. Matkaraja äärse raske piknikupingi võttis vesi turjale ja kandis tükk maad mere poole.
Tõnu Loone räägib ka, et naabrid panid sel kevadel mootorpaadid vette… ja sõitsid neile külla, paadipõhja all mitu meetrit vett.
Igal juhul pole praegu umbes poolel kilomeetril, mis teeni jääb, enam tilgakestki vett leida. Küll jookseb üle saladusliku Salajõe sängi suur elektriliin, mille all võsa imekspandavalt lopsakalt kasvab,
kuigi rajameistrid seda pidevalt raiuvad.
Niisugune urgaste rida läheb ligi pool versta kuni Haua taluni, kus suurem lohk, mille põhjas kaev. Suvel on kaevuvesi õige sügaval, kevadel on aga lohk ikka täis vett, mis alati keerleb, nii et veele visatud roigas kunagi paigal ei seisa.
Kaevu ei ole enam, kuid ühes pererahvaga arutame, et kui riigiisad lasevad Tuhala nõiakaevu hävitada, siis küllap nõiad peatselt siit oma vihtlemisleili välja laskma hakkavad. Ja küllap nad nõiuvad meile siis ka loodushoidlikuma valitsuse.
Kaev ise peaks asuma praegu sügaval-sügaval haua põhjas otse suure riigimaantee ääres. Jätame taluõues perenaisega hüvasti ja siirdume otsima Tiberna auku eemalt paistvas Salajõe külas.
Siin on urgaste lõpp ja algab harilik tasane kruusapealne ala, millel palju kadakapõõsaid, kus kollendab suurel hulgal sirp-lutsern.
Nõukogude vaimuhiiglased on siia otse karstile rajanud kolm suurt laudahoonet, viimane neist oli sigala, mille peent odööri kogu küla tunda sai ning mis veel hullem – läga imbus 70ndatel ka küla kaevudesse ja lõpuks ka Sutlepa lahte, mis tasapisi roogu kasvama hakkas.
Nüüd on laudahoones grillsöe tehas… ei, süsi tuuakse Valgevenest ja pakendatakse siin.
Ligi pool kilomeetrit edelasse on suurem nõgu isesuguse randitud auguga, millest läheb välja jõesängitaoline lohk. Sellest august ajab kevadel vett üles kivide vahelt ja isegi nii suure hooga, et lähedaloleval väljal umbes 50 sammu augu ümber vesi kublud üles kergitab.
Nui neljaks otsustame selle vett välja purskava augu üles otsida, kuigi põllul on rinnuni rohi. Ja mitte lihtsalt rohi – see on risti-rästi lamandunud võõrliik kitsehernes, maapinnal varitseb aga paljaid rihmikutes jalgu lisaks salakaval ogaline põldmari.
Lõpuks jõuamegi veriseks kriimustatud säärtega Salajõe taassünni paika – Tiberna auguni. Pea kahe meetri sügavuse ja mitmekümne meetri laiuse “pommilehtri” põhjas troonib hiigelsuur päideroo puhmas, küllap sealt kevadel see vesi tulebki, praegu on koht tilgatu.
Vesi jookseb jõesängi taolist lohku mööda alalisesse jõkke ja siis merde. Suvel on niihästi auk kui ka lohk, mis keereldes väljade vahel edasi läheb, täiesti kuiv, aga maa all jooksev vesi tuleb maa alla kadumise kohalt üle kilomeetri kauguselt Salajõe külast all mere pool karjamail tugevate allikatena välja ja suubub Tiberni (Mõisa) jõe nime all merde.
Jõgi ilmub välja alles pea kilomeetrer allpool Ploku augus, seal, kus kolhoos pidas kunagi plaani parte kasvatama hakata, kuid millest midagi välja ei tulnud. Nüüd on siin aga 3–4meetriste kadakate vahel küla jaanituleplats.
Veidi edasi läheb tee üle koolmekoha, ja kui uljalt jõkke astume, tormame karjatades sellest välja – niivõrd jäine on see vetevoog, et 30kraadises kuumuses küpsetatud inimjalad ei suuda seda taluda. Otsustame matka enne Sutlepa lahte siiski katki jätta, sest päike on vajunud madalale ja seda enam et ees ootavat meid roopadrik Olari Taali maal Silma looduskaitsealal.
Veel on põnev Gustav Vilbaste kirjeldus Salajõe tekkimise põhjendusest, kena pitsilist paasi meie aga leida ei suutnud – ju on aegade jooksul see pits täiesti lahustunud või Haapsalu sallidesse kootud.
Paas on vees otse kärgliseks söödud: ilusad ümmargused võlvid, augud paistavad paekivi alumisel küljel, mille all vesi voolab. Peab tähendama, et Läänemaa paas palju pehmem on kui Viru- ja Harjumaa loodudel.
Seda võime kõige paremini tähele panna Tallinna ja Haapsalu uulitsatel: Tallinnas on kõnniteedel paas tugev, millest vahest üles löövad lapiti killud; Haapsalu kõnniteedel on paas enamasti lohkuhõõrdunud, mida teinud jalutajate saapatallad; tihti on veel paas lõhkenud tükkideks, millest pikutipõigiti kriipsud läbi.
Vesi, nagu näha, mõjub väga Salajõe ümbruse pae (kuulub nn Saaremõisa kihti) peale. Aedadel võib tihti tähele panna paekiva, mis ümmarguseks söödud veest. Pehme paekihi olemasolu seletab palju Salajõe tekkimise lugu.
