Samameelsed kohtuvad vana talu hoitud metsas
“Vist peaks olema esimene või vähemalt pole ma leidnud infot, et kusagil mujal oleks ka maakondlikku metsaomanike kokkutulekut tehtud,” ütles Pärnumaa erametsanduse tugiisik
Eerik Philips.
Teine asi, et pärnakad tegid tänavu oma parimate metsaomanike konkursi. Mingil moel on maakonna parimat selgitatud ka varem, kui parim on esitatud omakorda üleriigilisele talumetsa majandajate võistlusele, kuid need valikud on olnud põgusamad.
Nüüd oli päris konkurss, mille võitis Leili Mihkelson, kelle metsas koos oldigi. Teisele kohale tuli Heno Ats ning kolmandale Mare ja Uno Jääger.
Auhinnaks olid ilusa disainiga mälestusplaadid ja kinkekaardid, mille eest võitjad saavad osta metsatarvikuid või lasta remontida oma metsatehnikat.
Pärnumaa parimad
Leili Mihkelson sai kiita mitmest suust oma pühendumuse, aga ka loodushoidliku ilmavaate eest. Eerik Philips pakkus, et võiks Leili kuulutada Pärnumaa erametsanduse märgiks. Kusagil tagaplaanil liikus ka Vändra karu jutt. Just Leili Mihkelsoni maadel on kord “Vändra metsas Pärnumaal lastud vana karu maha”...
Heno Ats sai kiita oma põhjatu optimismi eest. Auhinda vastu võttes õhutas ta kõiki teisi konkurssidest julgemalt osa võtma, öeldes, et ta usub küll, kui palju temast paremaid metsa majandajaid seltskonnas olla võib.
Uno Jääger on peale selle, et metsa majandab, Eerik Philipsi sõnul olnud suureks abiks suhetes soomlastega. Pärnumaa metsaomanike seltsil on nimelt suhted Soome Hämeenlinna metsaomanikega, kellega käiakse tihedalt vastastikku õppereisidel.
Jääger ise kiitis metsakonsulente. “Meil on metsamaad alla 20 hektari. Pool sellest on täiskasvanud mets ja poole oleme ise juurde istutanud. Meil endil ei ole metsandusharidust ja meid on tunnustatud niisiis sellepärast, et me pole häbenenud nõu küsida,” ütles ta.
Ka kokkutuleku üks siht oli metsaomanikele piirkonna konsulente esitleda.
Metsakonsulent Ülle Kuldkepp rääkis, et Viljandimaalt Pärnumaa erametsades käies märkab ta, kui palju on Pärnumaal vett ja sookaasikuid, mida ta soovitab, kui kaasik on hõre ja kidur, varem maha võtta ja asendada arukasega.
Kodu juurde soovitab Ülle Kuldkepp aga kujundada metsaosi, mida saaks majandada püsimetsana ja kuhu võiks istutada rohkem eri puuliike.
Metsakonsulent Kadri-Aija Viik rääkis pärnumaalaste metsahoidlikkust rõhutades, et tema küll pole maakonnas veel kohanud metsaomanikku, kes küsiks nõu, kuidas saaks metsa ruttu maha võtta.
Kõrgseis rikkus omanikku
Metsakonsulent Jüri Peetrimäe ütles, et tema meelest on viimased aastad metsaomanikule halvasti mõjunud. “Viimased aastad on metsaomanikke rikkunud. Pärast puiduhindade kõrgseisu kipub olema nii, et kui puidutihust tuhat krooni ei saa, siis omanik ei müügi midagi, aga elu peaks edasi minema,” ütles Peetrimäe.
Ta tõi näiteks, et eelmise aasta novembri lumi tegi metsadele palju liiga, kuid need murtud puud on enamasti metsa jäänudki. Peetrimäe soovitas, et seisukorraraied tuleks ette võtta, selleks et metsad korda teha.
Sõna võttis ka firma metsaülem Ülo Vendland, kes tekitas seltskonnas protesti. Vendland proovis õhutada, et metsaomanikud rohkem puidu ühismüüki teeks, et kogused oleks suuremad. Ja õpetas, et kui paberipuidule ostjat pole, tuleks pakkuda hakketooret.
“No aga kui palju sa siis maksad selle hakkematerjali eest?” küsisid metsaomanikud. Pika vaidlemise peale tuli, et 120 krooni tihu.
Kuidas ta seda ette kujutab, et kompleksteenus maksab 160 krooni tihu ja materjali eest saab ainult 120, õiendasid metsaomanikud.
Dispuut sumbus kusagile sinna, et Ülo Vendland rääkis hobimetsaomanikest ja metsaomanikud ei tahtnud enam kuulata.
Väiksemates ringides oli infovahetust rohkem.
Seltskondlikud mängud
Oli metsaviktoriin, vanade tööriistade äraarvamise mäng ja puujuppide kaalu mõistatamine. Kaalu määras kõige täpsemalt Tambet Väärtmaa, kes oli üks nooremaid osalejaid.
Samal ajal kui metsaomanikud Leili Mihkelsoni vana talu õuepealsel – taastatud keldri kõrval, mis on pärandkultuuriobjekt – ringi liikusid, lendas sealsamas väike-kiirgliblikas, kellest Leili on ka oma Maalehe metsablogis kirjutanud.
Liblikas üritas maanduda mitmele inimesele. Kui ta lõpuks maandubki ja tiivad laiali lööb, hakkavad need isemoodi kiirgama. Pruunidele tiibadele tuleb siniseid laike, mis hetke pärast on jälle kadunud.
Raivo Karpender: Põhiline on pritsida õigel ajal õige pritsiga
Plantskyddi on palju reklaamitud, kuid kasutavad seda vähesed. Üks põhjus, et ei saa hakkama selle pritsimisega. Mina pooldan seda vahendit. Kui oled igal aastal kasutanud, on võimalik ulukid noorendikest eemal hoida.
Alguses proovisin nii, et segasin lahuse õhtul valmis, aga hommikuks tekkisid sellesse tükid, mis ajasid pritsi umbe. Ostsin teise, väga lihtsa, käsikangiga pritsi, mille ava on suurem, ja lahuse teen nüüd valmis hoopis hommikuti, paar tundi enne metsaminekut.
Viie liitri sooja vee kohta läheb kilo pulbrit. Viimasel ajal kasutan üheks pritsimisringiks 50 liitrit vett ja 10 kilo pulbrit, ühe lühikese päevaga jõuab selle ära kasutada. Pritsin novembri lõpus ja detsembris ning olen seda teinud jaanuariski. Vahendit on soovitatud kasutada, kui õhutemperatuur on veel vähemalt pluss kaks kraadi. Mina olen teinud ka mõne miinus-
kraadiga. Kui liiga külm on, tõmbub lahus süldiks.
Segan pulbri sooja veega suurtesse piimanõudesse, lasen 20 minutit seista ja koorin vahu pealt ära. Selle olen ka ära kasutanud – tõmban kindaga puudele.
18-liitrisesse pritsi panen lahust 15 liitrit – seljas tassida on see päris raske.
Mul on istutatud potitaimed, need on alguses väga väikesed ja tahavad rohkem hoolt. Olen seda meelt, et tähtis ei ole ainult tipu pritsimine. Kui tugeva võraga kuusel on tipp ära hammustatud, ajab puu külgoksast uue ladva, nii et kahe-kolme aasta pärast ei saa arugi, et midagi juhtus. Aga kui külje pealt on külgoksi ka võetud, põeb ta hoopis rohkem, nii et võra on samuti tähtis.
Kui pritsitav ala on suur, mul näiteks 7,3 hektarit, ei saa alati aru, mis juba pritsitud on. Olen pritsinud, kui esimene lumi maha tuleb, siis on tööjärg nähtav. Tähtis on, et taim oleks lumest puhas ja poleks jäätunud.
Vihmaga pole mõtet pritsida, umbes ööpäev peaks olema enne kuiva pidanud. Aga sombuse ilmaga ei juhtu midagi. Vahend püsib neli kuud kuni pool aastat.
Pritsin ajal, mil suured sügisesed vihmad, mis vahendi puudelt maha võivad uhtuda, on möödas. Loomad tahavad taimi süüa jaanuaris, veebruaris ja märtsis. Kui on väga vara pritsitud, võib vahendi toime selleks ajaks olla juba kadunud.
Kuusega on kergem, männiga natuke raskem, seda pritsisin esialgu ka kaks korda aastas. Veel olen Plantskyddi määrinud tammede tüvedele, kaskedele jne.
Kui teed tublit tööd, saad 7,3 hektariga valmis viie päevaga. See on kallis lõbu, aga minu arusaam on, et kui tahan, et midagi ikka ka kasvaks, pean selleks vaeva nägema.
Mul kasvab mänd, mida minu teada Järvamaal keegi õieti ei istutagi, kuna loomad nagunii söövad ära.
Peale Plantskyddi kasutan ka tüvekaitsmeid, mis kaitsevad taimi hiirte eest. See paneb taimele teise hinna otsa, aga tüvekaitsmete ostu teatud ulatuses ka kompenseeritakse.
Mässamist on ja kõik see võtab aega. Kui muu töö kõrvalt teed, jääb ainult nädalalõppudest väheks, aga mul on töökoht, kus olen kuu tööl ja kuu vaba, saan sellega tegelda.
Kui kuusk on juba 1,30meetrine või kõrgem, siis kits teda enam ei taha.
Mul on paljud omaistutatud puud lausa rinnuni või isegi minu pikkused. Kõige suurem heameel on männist.
Olen suutnud endale tõestada, et Järvamaal on võimalik ka mändi kasvatada.
Leili Mihkelson: Liiga paksult ei tasu määrida
Cervacoli kasutamise õpetuses soovitatakse teha riidest kott, millega saad kaasa võtta terve viiekilose pastapaki. Paki tipp lõigatakse ära ja sealt saad pigistada vahendit kindale, millega kuuselatvasid määrid.
Minu jaoks on viiekilone kott raske. Kasutan plastnõusid, millega šašlõkki müüakse.
Pigistan selle nõu täis ja keeran suure paki nurga õhukindlalt kinni – pasta tahkub üsna kiiresti.
Hea määrimiskinnas on elastne ja kareda kattega. Mu töö käib sügiseti nii, et võtan kahe sõrmega potsikust pastat ja tõmban kätt välja võttes sõrmi natuke vastu potsikuäärt, et pastat liiga palju poleks. Ühest võtmisest jätkub kahe taime ladva jaoks.
Suurt vaeva ei ole. Käin metsakultuuris ridasid pidi, ladvad ju paistavad, ja tehtud töö on selgesti näha, kuna need ladvad on ju sinised.
Tõmban vahendit ladvale kuni kümme sentimeetrit. Tippu ei ole vaja pastaga kokku mätsida, see võib takistada kasvu, mina lihtsalt tõmban tipust alt üles üle.
Ma ei oska täpselt öelda, kui palju viiest kilost jätkub, kas hektar või nii. Töödeldav kasv peab olema puitunud.
