Hellenurme sõnul vajab Eesti sealihasektori arendamine strateegilist vaadet. Lähiaastate esimeseks sammuks peaks olema sealihatootmise suurendamine vähemalt Eesti isevarustatuse tasemele. Meil on vaja nii suuremaid kui väiksemaid tootjaid, et sektori suutlikkus varustada eestimaalasi kodumaise sealihaga kasvaks. Sealihasektori elujõust sõltub otseselt ka kodumaise söödatööstuse ja teraviljakasvatuse käekäik.

Viimase viie aasta jooksul on Eesti seakasvatust tabanud aga suured tagasilöögid. Möödunud aasta lõpu seisuga kasvatati Eestis Statistikaameti andmetel 265 400 siga, mida on võrreldes 2012. aastaga ligi 110 000 sea ehk 29% võrra vähem. Seakasvatusele on tugevat mõju avaldanud alates 2012. aastast Venemaa poolt kehtestatud erinevad impordipiirangud, mis on tõkestanud nii Eesti elusloomade kui liha ja lihatoodete ekspordi üle idapiiri. Ränga hoobi kodumaisele seakasvatusele on aga andnud ka sigade Aafrika katku jõudmine Eestisse, mille tõttu on vähenenud drastiliselt nii seakasvatajate arv kui sealihatootmine, samuti on seatud ranged piirangud sealiha ja lihatoodete ekspordile.

Kuni 2014. aastani suutsid Eesti seakasvatajad toota liha nii palju, et seda on võimalik olnud ka eksportida. Statistikaameti andmetel langes aga 2015. aastal Eesti sealihaga isevarustamise tase 91% peale. 2016. aastal toodeti Eestis 42,7 tuhat tonni sealiha (15% vähem kui aasta varem) ning EPKK hinnangul langes sealihaga isevarustatuse tase juba 80-85% peale. Oleme viimased kaks aastat sealiha nõudluse katmisel sõltunud impordist.