Väga revolutsioonilisi muutusi ei olegi selle nelja aasta jooksul toimunud. Laias laastus on meie põllumajandustootjate mured ja olukord sama. Muidugi, läbielatud majanduskriis, mis on suur ja valus kogemus, on teinud põllumajandussektori kogemuse võrra rikkamaks ja targemaks. Rahaliselt võib-olla küll vaesemaks, aga see kogemus on kindlasti hindamatu väärtusega.

Mis puudutab muutusi, siis need tulenevad ajast. Praegu on toiduainete hinnad kõrgel ja see teema on aktuaalne kogu maailmas, samas valmistume uueks Euroopa Liidu finantsperioodiks ja sellega seoses käib Euroopas poliitiline võitlus...

Seda küll, et 2007. aastal ei olnud eksportturud meie jaoks nii avatud kui praegu. Nii head võimalust ida suunas eksportida ei ole meil 20 iseseisvusaasta jooksul kunagi olnud. See on kõige suurem muutus.

Näiteks traktorimüük on võrreldes eelmise aasta sama ajaga mitu korda suurenenud. Kas see tähendab, et Eesti põllumajandus hakkab masust välja tulema?

Eesti põllumajandus astub enam-vähem sama sammu üldise Eesti majandusega. Praegu toimub kindlasti kriisijärgne elavnemine.

Veel mõne aasta eest kõlas konverentsidel ja meedias, et pärast 2013. aastat võivad põllumajandustoetused üldse ära kaduda ja Eesti põllumehed peavad olema selleks ajaks nii tasemel, et suudavad ELi turul konkureerida. Tundub, et toetuste kadumise ohtu siiski ei ole.

Ei, nendeks kartusteks või lootusteks - kuidas kellelegi - ei ole mingit põhjust. Seda, et toetused täiesti ära kaoks, pole Brüsselis küll arutatud. Seda ei saa kümne-kahekümne aasta perspektiivis kindlasti juhtuda.

Mida peate silmas koalitsioonilepingu punktiga Eesti põllumehele ELi tootjatega võrdsete konkurentsitingimuste tagamine?

Seda peamegi silmas. Eelkõige tähendab see võrdseid toetustasemeid. Suures plaanis on meil võrdsed konkurentsitingimused olemas - ühine turg, mis on piiranguteta avatud kõikidele liikmesriikidele, kvaliteedi- ja toiduohutusnõuded on ühesugused... Aga praegu kehtivad otsetoetuste puhul meie jaoks ebavõrdsed toetustasemed. Eesti seisukohalt on ajaloolisele referentstasemele tuginevad toetused põhimõtteliselt vananenud ja ebaõiglased. Otsetoetuste maksmiseks tuleb kokku leppida uus alus.

Me muidugi ei eelda, et kõikidele peaks makstama hektari kohta sama summa, sest eri piirkondades on erinevusi nii elatustasemes kui hindades. Neid erinevusi tuleb arvestada, et toetused oleksid õiglased. Aga nii suur erinevus kui praegu, on kindlasti põhjendamatu ja ebaõiglane.

Toetate ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) muutmist rohkem kogu maaelu poliitikaks. Kas sellega ei kaasne oht, et põllumajanduselt võetakse raha ära ja toetusraha killustub erinevate valdkondade vahel.

Eesti seisukohalt on sobiv Eesti praegune ÜPP rahakasutamise proportsioon: 50% eelarvest otsetoetusteks ja 50% maaelu arengukava (MAK) toetusteks. Vanades liikmesmaades kulub MAK toetusteks 10-20%, ülejäänud otsetoetusteks. Tahame, et ka mujal nihkuks see mudel Eesti proportsiooni suunas, mitte et Eesti mudel muutuks veelgi MAKi kesksemaks.

Aga see, et 50% eelarvest läheb MAKi rahastamiseks, ei tähenda, et see raha läheb põllumajandusest välja. Põllumajandust ei saa käsitleda eraldi, see on maaelu osa ja paljuski pole võimalik põllumajandust muust maaelust eristada. Eelkõige puudutab see elektrivõrke, internetiühendust ja teid - nende valdkondade arendamine on ka põllumajanduse arendamine. Teine pool on sotsiaalne: elamine maal, mis peaks saama osa ÜPP rahastamisest. ÜPP maaelu osa tuleks liita muu regionaalpoliitilise rahastamisega tervikuks. Valdavalt puudutab see regionaalministri valitsemisala.

Kuidas suhtuvad sellesse vanade Euro-riikide esindajad?

Nende praegune toetuste proportsioon on tugevalt põllumajanduse otsetoetuste kasuks ja nende arvates peaks see ka nii jääma. Eks nende olukord ole ka teine.

Kui suur on oht, et pärast aastat 2013 jääb ÜPP senisest rohkem liikmesriikide enda rahastada?

See oht on olemas. See on justnimelt oht, sest Eestile see kindlasti ei sobi. Liikmesriikide võimalused ja rahakotid on erinevad, seega põllumeeste ebavõrdsus suureneks. Teiseks oleks see samm tagasi ühises põllumajanduspoliitikas - kui iga liikmesriik eraldi hakkab põllumajanduspoliitika üle senisest rohkem otsustama ja ÜPP rakendamist oma eelarvest rahastama, sillutab see teed 27 erinevale poliitikale. See aga oleks vastuolus ühisturu ja vabakaubanduse põhimõttega.

Ühine poliitika ja ühisest eelarvest rahastatav poliitika on praeguseks väljakujunenud olukorras kõige õiglasem. Kui ühisest eelarvest eraldatakse vähem raha, on oht, et liikmesriigid, kus on põllumeestel sisepoliitikas suur võim, soovivad lisada raha oma eelarvest. Mitmed riigid ei saa sisepoliitiliselt toetuste vähendamist lubada.

Nii et neid, kes soovivad ELi ühisest eelarvest põllumajanduse rahastamist piirata ja sellega maksumaksja raha kokku hoida, võib oodata ees vastupidine tulemus - liikmesriikide rahalised kohustused hoopis suurenevad.

Osa põllumehi räägib suurest investeeringuvajadusest, osa kiitleb, et välismaalased käivad Eestis uusi lautu ja tehnikat uudistamas. Kuidas selle põllumajanduse üle- või alainvesteerimisega siis Eestis lood on?

  

Ega sellele ühest vastust olegi. 1990. aastatel ei investeeritud hoonetesse ega tehnikasse, ELiga liitumise järel tekkisid uued võimalused ja suur soov mahajäämust vähendada. Samas tekkis üleinvesteerimise oht.

Vajadus uue tehnika ja uute tehnoloogiate järele on endiselt suurem kui võimalused. Samal ajal on üleinvesteerimise oht majanduslikus mõttes. Mitmed tootjad on juba üleinvesteerinud ja sellega endale karuteene teinud. Tuleb arvestada, et 20 aasta arengut ei saa 5 aastaga läbi teha.

Eesti põhiline põllumajandusharu on piimatootmine. Millise piimatootjana näete Eestit Euroopa Liidus - niši- või masstootjana?

Arvestades siinseid looduslike tingimusi ja traditsioone, võib öelda, et  piimatootmine on ja jääb üheks meie prioriteediks. Aga me ei tohi sellesse kapselduda ega muutuda monofunktsionaalse põllumajandusega maaks. Mida mitmekesisem põllumajandus, seda elujõulisem ja stabiilsem see on. Ükskõik kui efektiivselt me piima ja piimasaadusi ka ei tooda, peame arvestama, et piimasektoris toimub areng tsükliliselt: tõusule järgneb mõõn jne.

Mis puudutab eksporti, siis ei ole meil võimalik toota masstoodangut maailmaturule. Seega on mõistlik orienteeruda kõrge lisandväärtusega kvaliteetsele toodangule ja otsida oma nišše. Meile piisab väikesest nišist Euroopa, Vene või Hiina turul.

Aastaid on olnud õhus väikekäitlejate ja veterinaarinspektorite vastasseis. Nn euronorme on seostatud väikeettevõtluse pärssimisega maal. Milline on olukord teie arvetes?

See probleem on ja jääb. Ka Lääne-Euroopas on ettevõtjaid, kes arvavad, et neid ahistatakse põhjendamatute nõuetega. Meil on olnud see probleem küll teravam, aga aasta-aastalt siiski väiksemaks muutunud. Mõningaid nõudeid on leevendatud ja lihtsustatud, tegemata sealjuures allahindlust toiduohutuse vallas. Osapooltele on nõuded selgemaks saanud, need on omaks võetud, nendega on lepitud. Paljud tootjad-töötlejad leiavad nüüd, et need on põhjendatud.

Oleme olnud suured õppijad - nii tootjad kui ametnikud. Hirm ja kartus on kohati suuremad olnud kui vaja.

Üks valitsusliidu eesmärke on põllumeeste parem koolitamine ja nõustamine. Paraku tundub, et Eesti põllumees küsib nõu pigem teadlaselt otse või kolleegilt, mitte aga konsulendilt. Kuidas olukorda parandada?

Peab tunnistama, et praegune olukord ei ole rahuldav. Ega olukord ei ole olnud ka varem rahuldav. On otsitud erinevaid lahendusi, aga head vastust ei ole leitud. Tegeletud on nõuandeteenistuse organisatoorsete ümberkorraldamistega põllumajandusministeeriumi valitsemisalas, mõistagi on soovitud parandada rahastamist. Arvan, et probleem on sügavam. See jõuab välja põllumajandusharidusse ja -teadusesse. Sinna ongi koer maetud. Vähemalt suures osas.

Meil on puudu hea maine ja kvalifikatsiooniga nõustajatest, sest uusi ei tule piisavalt juurde. Teisalt on palju tootjaid, kes ei oska nõuannet kasutada ega nõuda. Maaülikoolist on nõuandeteenistusse järelkasvu pealetulek väga kesine. Põllumajandusteaduse olukord on tegelikult üldse väga nõrk. Kui palju siirdub maaülikoolist inimesi sektorisse? Teadusesse? See on üks nõuandesüsteemi kirstunael ja olukorda ei saa parandada üksnes katusorganisatsiooni muutmisega. See ei muuda põllumajandushariduse ja -teaduse olukorda!

Nõuandeteenituse viimine Maaelu Edendamise Sihtasutuse koordineerimise alla ei ole olukorda halvemaks muutnud, paraku pole ka uut kvaliteeti saavutatud. Asi on toiminud enam-vähem samal tasemel. Parema rahastamisega, kui selleks tekib võimalus, on võimalik olukorda mingil määral parandada, aga nõuandeteenistus tugineb nõustajatele, kelle kvaliteet sõltub haridusest ja teadusest. See vundament on Eestis praegu väga nõrk.

Kas Eesti põllumajandus vajab rohkem kodumaist põllumajandusteadust?

Oma põllumajandusteadus on kulukas, aga sellest ei saa mööda. Kohaliku põllumajandusteaduse arendamine on möödapääsmatu. Ma liigitaks selle rahvusteaduste hulka, mida mujal teha ei saa. Hea küll, näiteks tõu- ja sordiaretust saab ja peabki tegema rahvusvahelises koostöös, aga meie geograafilised ja klimaatilised tingimused on siiski siin, me ei saa võtta üle kõiki sorte ja tõuge, mis ennast mujal õigustanud on. Põllumajandusteadus on seotud paikkonna ja kliimavööndiga. Selle unarusse jätmine oleks meie põllumajandusele suur karuteene.