Seemnekartuli kvaliteet ja ettevalmistamine on väga oluline
Saagikuse üks peamisi mõjutajaid on seemnekartuli kvaliteet. Praegu on asjakohane seda jälle rõhutada. Ees ootab kartuli mahapanemise aeg, ja kartuli saagikus Eestis, eriti väikekasvatajatel, on põhjendamatult madal. On ju tänapäeval uued sordid, head väetised, harimisriistad ja tõrjumid.
Levivad uued Y-viiruse tüved
Üks madala saagi põhjuseid on selles, et viimastel aastatel on hakanud levima suurt saagikadu põhjustavad ja kahjurputukatega levivad kartuli Y-viiruse (PVY) uued tüved. Kartulipõldudel võib näha tugeva mosaiigitunnusega, kimardunud ja kasvusurutisega taimi. Aastakümneid tagasi selliseid haigustunnuseid ei leidunud.
Varem ei toodud Eestisse kartulit väljastpoolt ja seemnekartuli kasvatasid majandid kohapeal. Meristeemmeetodil tervendatud seemnetaimi kasvatati igas kolmandas majandis. Igal aastal kasvatati meristeemtaimedest uued seemnemugulad ja seemnekartulit paljundati vaid 4–5 aastat. Nakkuskollete vähendamiseks jagasid majandid väikekasvatajatele tasuta haigusvaba seemnekartulit. Paarkümmend aastat tagasi oli viirustunnustega taimede leidmine kartulipõldudelt ka õppe-eesmärgil peaaegu võimatu.
Eestis ei ole seni veel uuritud PVY-viiruse eri tüvesid, küll aga kinnitavad PVY-viiruse levikut ELISA testi tulemused. Viimastel aastatel on jäänud meil ja samuti teistes Euroopa Liidu riikides seemnepõlde vastavasse klassi tunnustamata. Põhjuseks ülemäära suur eelmainitud viirushaigustesse nakatunud taimede hulk seemnepõldudel.
Seemnekartuli mõju saagikusele
Oleme katsetes uurinud seemnekartuli kvaliteedi mõju kartuli saagikusele. Kõik sordid ei nakatu viirushaigustesse samavõrra ja nakkus ei mõjuta saagikust sarnaselt.
Meie tulemused näitasid, et sort ‘Varajane kollane’ on PVY suhtes ülivastuvõtlik, see põhjustas ka vanemas põlvkonnas suurema saagilanguse. Visuaalse vaatluse põhjal tuvastasime VI põlvkonna meristeemtaimedel tugeva nakkuse, mis ilmnes kasvusurutise, mosaiigi ja lehtede kimardumise näol. Talust toodud II pk seemnekartulil tuvastati enne mugulate mahapanekut ELISA testiga 33,3% viirusnakkus, millest 22,2% oli PVY.
Meie katses oli samast seemnekartulist kasvanud taimik heas seisus, visuaalsete nakkustunnustega taimed olid väga kidurad, jäid tervete taimede varju ja praktiliselt ei kasvatanud mugulaid. Selle seemnekartuli saagikus oli 49,3 t/ha ja visuaalsel vaatlusel määrati 15,2% haigeid taimi. VI põlvkonna taimede hulgas oli 86,4% visuaalse nakkusega taimi ja saak jäi 50,1% väiksemaks.
Sordi ‘Anti’ VI pk saak oli 38,4 t/ha ja II pk saak samade viljelustingimuste juures 59,0 t/ha.
Seega andis ‘Anti’ VI pk seeme 35,0% väiksema saagi kui II pk seeme. ‘Anti’ VI põlvkonna taimede hulgas oli 62% ja II pk hulgas 0,1% nakkustunnustega taimi. Sordi ‘Agria’ X pk seeme andis 52,9% väiksema saagi võrreldes II pk-ga, kusjuures visuaalseid haigustunnuseid täheldati II põlvkonna taimede hulgas 0,01% ja X põlvkonnal 15,4%.
Mõned sordid nagu ‘Agria’ nakatuvad vähem ja nakatunud taimed ei oma alati visuaalseid haigustunnuseid. Sarnaseid tulemusi on saadud ka mujal. Näiteks Soomes uuritud 24 kartulisordist osutus PVY0 tüvele ülivastuvõtlikuks 15, vastuvõtlikuks 8 ja vastupidavaks vaid üks sort.
Seemnekartuli mugul ei pea olema väike
Aiapidajate kartulipõllul võib sageli näha palju viirushaiguste tunnustega taimi. Seda põhjustab vana ja haige seemnekartuli kasutamine. Oma põllult seemnemugulate valimisel halvendatakse seemnekartulit sellega, et sorteerimisel eraldatakse seemneks väikesed mugulad, mis võivad olla just haigete taimede järglased.
Meie katsetes sordiga ‘Varajane kollane’ võeti samast materjalist eri suurusega seemnemugulad, nendest kasvatati pottides taimed ja määrati visuaalselt haigustunnustega taimede hulk.
Haigustunnustega taimi oli keskmiselt 24,5%. Väikestest <30mm Ø mugulatest kasvanud taimedest oli haigustunnustega 28,3%, 31–59mm Ø mugulatest 25,0% ja >60mm Ø mugulatest 16,0%. Nende tulemuste põhjal võib soovitada viirustele väga vastuvõtlike sortide kasvatamisel kasutada suuremaid seemnemugulaid. See oleks kasulik väikekasvatajatele, kes sageli soovivad vanu häid sorte kasvatada vaatamata nende viirustundlikkusele. Kahjuks ei ole meil heade, sh eestimaiste sortide korralikku seemnekartulit piisavalt saada.
Väiketootjad ei suuda seadust täita
Seemnekartuli kvaliteedi parandamise ja kartulihaiguste leviku piiramise eesmärgil on Eestis taimekaitseseaduse § 33 lg 1 p 6 kehtestatud kord, mille kohaselt peab registrisse kantud kartulikasvataja uuendama igal aastal 20% seemnekartulist. Kui tulemuslikult see abinõu on toiminud, ei ole veel päriselt selge.
Majanduslikult on raske väiksematel, vähem kui 5 ha kartuli kasvatajatel seda nõuet täita, sest kartulile ei maksta kultuuritoetust, kokkuostuhinnad on madalad ja sageli jääb kartulisaak turustamata. Nii loobutakse kartuli kasvatamisest. Väiksemad kasvatajad on aga need, kes Eesti sorte kasvatavad. Seetõttu on meie turgudel harva müügil soovitud eestimaiseid sorte, kuigi inimesed neid tahaksid.
Viimastel aastatel on selgunud, et Eesti sordid on uutele viirushaigustele vastuvõtlikud. Praeguse Euroopa Liiduga kooskõlas seemnekasvatussüsteemi kohaselt paljundatakse meristeemkartulit liiga palju aastaid ja algselt terve seemnekartul haigestub uuuesti. Samuti on meil kõikjal aialappe, kust putukad kannavad nakatunud taimedelt haigusetekitajad seemnepõldudele. Nii ei ole meie sortide kvaliteetset seemnekartulit piisavalt saadaval.
Kuidas parandada seemnekartuli kvaliteeti
Asja saaks parandada meristeemtaimede rohke paljundamisega ja seemnekasvatuse perioodi lühendamisega. Nii peaks toimima eeskätt säilitussortidega nagu ‘Jõgeva kollane’, ‘Väike verev’ ja ‘Endla’. Kui soovime kasvatada sorte ‘Ando’ ja ‘Varajane kollane’, peaksime samuti käituma.
Seemnekartuli kvaliteeti saab parandada mahapanekueelse ettevalmistamisega. Järgnevalt soovitusi eelkõige väikekasvatajatele.
Kõigepealt tuleb haigustest kahjustatud ja ebamäärase kujuga mugulad praakida. Kui seeme on vana, pole soovitatav kasutada väikesi, alla 3–4cm läbimõõduga mugulaid. Väikesed mugulad võivad olla haige kartulipõõsa järglased.
Varajase saagi saamiseks ei ole soovitatav alla 4cm läbimõõduga seemnemugulaid kasutada. Seemnemugulad peaksid olema ühtlased sorditüüpilise kuju ja värvusega. Ümmarguste sortide hulgas ei tohi olla pikergusi ja pikerguste hulgas liiga pikki sügavate või punnis silmadega ning pirni- või värtnakujulisi mugulaid.
Kui seemnemugulad on liiga suured, võib neid poolitada nii, et igale tükile jäävad idud. Sellisel juhul peab olema ettevaatlik, et ei suurendaks haigete taimede hulka. Kui seemnekartuli hulgas on haigeid mugulaid, võib poolitamisega ka terveid mugulaid nakatada. Vahepeal peaks nuga loputama kaaliumpermanganaadi lahuses või puhastama seda maa sisse torgates ja hõõrudes mitu korda järjest.
Kui on soov seemne paljundamiseks kasutada suuri mugulaid, on soovitatav panna suured mugulad tervelt maha ja mullata vagu mahukaks. Nii saab rohkem väiksemaid seemneks sobivaid mugulaid.
Mugulate eelidandamisest tõuseb tulu
Mugulate eelidandamine võimaldab saagi varem saada, loob eeldused tugevama taimiku kasvuks, suurendab taimehaigustele vastupidavust.
Mõnede katseandmete põhjal kiirendab eelidandamine saagi valmimist ühe-kahe nädala võrra ja saak suureneb 15–35%. Idanemisperioodi pikkus peaks olema neli-viis nädalat.
Kui kartulid on säilinud nii, et idu pole veel liikuma hakanud, tuleb arvestada pikema idanemisperioodiga.
Kuni idu liikumiseni võib seemnemugulaid hoida pimedas 10–12 kraadi juures. Kui idud on liikuma hakanud, peab seemnemugulaid hoidma valges. Pimedas kasvavad pikad valged ja kergesti murduvad idud. Normaalsed valgusidandid on sordile tüüpilise värvusega, 1–2 cm pikkused, tugevad ega murdu mahapanemisel.
Valgusidandite kuju ja värvus on igale sordile nii iseloomulikud, et on võimalik võõra sordi mugulad ereldada ja nii parandada sordipuhtust. Valgusidandite saamiseks ei pea seemnemugulaid kogu ööpäeva valges hoidma, piisab 8–9 tundi poolvalges. Piisab ka valgustamisest üle päeva.
Mugulate kihi paksus peab võimaldama valguse juurdepääsu igale mugulale. Eelidandamise ruum ei tohi olla liiga kuiv, siis võivad idutipud kärbuda ja muutuda mustaks. Kui idanemist on vaja kiirendada, võib mugulad soojemasse 15–16kraadisesse ruumi panna, kui aga vaja aeglustada, siis madalamal temperatuuril hoida. Tugevam valgus pidurdab idude pikkuskasvu.
Varajase kartuli eelidandatud mugulaid võib enne mahapanemist hoida kõrges, kuni 25kraadises temperatuuris ühe-kahe ööpäeva jooksul. Selliselt töödeldud mugulad ei tohi panna külma mulda. Siis võib minna hoopis vastupidi – seemnemugulad saavad külmašoki ega tärka enne jaanipäeva.
Mulda on võimalik ette soojendada, kui ajada kartulivaod mõni päev enne ja katta kattelooriga. Soojendatud mugulad tuleks maha panna päikesepaistelise päeva pärastlõunal, kui muld on hästi soojenenud. Kattelooriga vagude katmine on väga mõjus, see soodustab tärkamist ja kaitseb taimi öökülma eest.
Soovitan seemnemugulad osta asjatundlikult seemnekasvatajalt, mitte juhuslikult turumüüjalt. Nii saate parema saagi ning hoiate põllu haigustest ja kahjuritest puhta.
