Seenerikkus, mis ei rõõmusta


Seenerikkus,  mis ei rõõmusta
Tõmmu külmaseene viljakehad kasel. Külmaseened asustavad paljusid puuliike: kuuske, mändi, kaske, saart jt.

Kuusiku põhikahjustajad juurepessu kõrval on külmaseen ja kuusetaelik.

Loe veel

Kõige lihtsam on neist kolmest ära tunda kuusetaelikut (Phellinus chrysoloma). Selle seene viljakehasid leiab nii surnud kui ka elusate puude tüve oksatüügaste kohalt ja okstelt. Viljakehad võivad asetseda puu tüvel juurekaelast kuni mitme meetri kõrguseni.

Kuusetaelik tekitab valget südamemädanikku nagu juurepesski - puul on tihtipeale koorealust elavat puiduosa järele jäänud ainult mõni sentimeeter.

Nii nagu on hoopis raske avastada juurepessu (tema viljakehasid leiab elusatelt kuuskedelt haruharva, mistõttu tuleb puu südamikku uurida juurdekasvupuuriga), on keeruline kindlaks teha ka külmaseene (Armillaria spp.) olemasolu.

Neli külmaseeneliiki

Tegelikult eristatakse nüüd selle, varem ühe liigina kirjeldatud seene puhul nelja liiki. Nende viljakehad on väliselt suhteliselt sarnased, kuid liikide patogeensus on erinev. Näiteks tutt-külmaseent (Armillaria cepistipes) loetakse väga ohtlikuks, aga tõmmu-külmaseent (Armillaria ostoyae) ohutuks.

Külmaseene liikide eristamist viljakehade järgi raskendab asjaolu, et nad on lühiealised - tugevate öökülmade saabudes on eluiga lõppenud. Aga seen ise kahjuks otsa ei saa ning ta kahjustav tegevus jätkub.

Enamasti tuvastatakse külmaseent tema kahjustuspildi järgi. Vast hukkunud puu alumises osas (vahel ka ainult juurtel) esineb seenele iseloomulikku valkjat seenekilet, kusjuures risomorfid (seeneniidistikust seenenöör), mille järgi on kirjanduses soovitatud külmaseent määrata, ei tarvitse üldse märgatavad olla.

Külmaseen tekitab puu juurtel ja tüve alumises osas perifeerset valgemädanikku.

Kuusetaelikut on vähe

Kolmest seenest teeb kõige vähem muret kuusetaelik. Ta on meil küll tavaline liik, aga teda on kuusikutes õnneks vähe - vaid mõni puu hektari kohta või üldse mitte. Sellist kahjustuskollet, nagu võivad tekitada juurepess ja külmaseen, mina kuusetaeliku puhul kogu oma metsandusliku praktika jooksul kohanud ei ole.

Mõned seeneteadlased põhjendavad kuusetaelikust kahjustatud puude üksikult esinemist sellega, et teised seeneliigid on kuuskede asustajana enamasti kiiremad ning teiste asustatud puid ei saa kuusetaelik enam nakatada. See teooria pole minu tähelepanekute järgi kinnitust leidnud. Sageli kasvab kuusetaelikutega kuuse kõrval täiesti terveid kuuski. On ette tulnud, et kuusetaelikust tugevasti kahjustatud puuga külgnev, allosast lausa kokkukasvanud teine kuusk oli täiesti terve - ei ühtegi seenhaigust.

Kiire kasv pole hea

Tõenäoline on, et kuusetaelik nakatabki vaid temale vastuvõtlikke isendeid (pärilik omadus). See ei tähenda, et need puud võiksid rahumeeli metsa jääda. Kuusetaelikuga kuused tuleb välja raiuda, sest muidu võib nakatatud puu oma seemneid levitades ja ka risttolmlemisega metsa geneetilisi omadusi halvendada.

Tunduvalt raskem on vältida juurepessu ja külmaseene kahjustusi, kuna nemad võivad kuusemetsi kahjustada suurte kolletena ning tekitada suurt majanduslikku kahju.

Kõiki kahjustusi soosivaid tegureid metsaomanikul vältida ei õnnestu. Näiteks ekstreemsed põuaperioodid jms kliimaga seonduvad muutused. Viimase aastakümne erilised põuad (2002 ja 2006) on kindlalt puid tugevasti nõrgestanud ja muutnud nad külmaseenele-juurepessule palju vastuvõtlikumaks.

Samas on seeni soosivaid tegureid, mida metsaomanik saaks vähemal või suuremal määral vältida. Kõik algab juba hooldusraietest. On selgunud, et ka liiga tugev harvendusraie võib puistut seenhaigustele vastuvõtlikumaks muuta. Seda mitte ainult raiel ja kokkuveol tekkivate juurevigastuste tõttu, vaid ka sellega, et uutes kasvutingimustes n-ö liiga kiiresti kasvama hakkav puu kaotab teisalt sageli oma loomulikku vastupanuvõimet patogeensetele seenhaigustele, mille potentsiaal meie metsades on pidevalt kõrge.

Analoogne olukord võib tekkida puistute liigsel väetamisel. Okaspuude liigne kasvukiirus pole kunagi hea. Suuremad seenhaiguste kahjustuskolded esinevadki endistele põllumaadele rajatud okaspuukultuurides või sinilille jt kamar-karbonaatmuldadega kasvukohatüüpidesse rajatud kuusekultuurides.

Juure- ja tüvemädanike ohtu aitab vähendada, kui rajada okaspuu puhaskultuuride asemele lehtpuu või okas- ja lehtpuu (kase-kuuse) segakultuurid. Samuti on seenhaiguste suhtes vastupidavam külvatud metsakultuur.

Kindlaim kaitsemeetod

Kõige elementaarsem nõue vältimaks puude seenhaigusi on vältida puujuurte vigastamist hooldus- ja sanitaarraietel. Parim oleks, kui kasutaksime metsas rasketehnikat vaid tugevasti külmunud pinnasega. Kahjuks on selle lihtsa tõe järgimine keeruline, sest kindlaid külmaperioode meil talvel enam ei ole. Lahendus on kergekaaluline kokkuveotehnika, mis on aga väiksema tootlikkusega ning sel juhul ei tarvitseta puidu kokkuveo teenuse turul eriti konkurentsis püsida.

Kindlasti leidub ka neid metsaomanikke, kes parema kvaliteedi nimel on nõus kokkuveo eest rohkem maksma. Metsa tulevikule mõeldes oleks see kasulik investeering.

KAAREL ARUSTE, metsapatoloog

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare