Seenering hävitab kasvuteele jäävad kuused
Hansuveski talu rohumaal, samas kohas, kuhu on istutatud noorte kuuskede ja mändide read, kasvab kolmandat aastat seenering.
See on hobuseraua kujuliselt nähtav just alal, kus kasvavad puud ja kust pererahvas pole seente pärast rohtugi niitnud.
Võrreldes eelmiste aastatega, on ring tänavu laiem ja seene viljakehasid palju rohkem. Nad kasvavad kohati nii üksteise otsas, et neid ei ole isegi võimalik loendada.
Mänd peab vastu
“Jälle oli nii, et kõigepealt tekkis ring, kus rohi oli nagu ära kõrbenud. Kui see 2008. aastal esimest korda juhtus, ei osanud asjast esialgu midagi arvata, aga nüüd ma muidugi teadsin oodata, et lõpuks tekivad sinna ka seened,” rääkis perenaine Linda Kupits.
Seened ilmusid välja augusti lõpus ja septembri alguseks olid seenekübarad umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga. 5. septembriks oli ringil juba lausa seeneuputus ja kübarad kasvanud palju suuremaks. Kõige suuremate läbimõõt oli ligikaudu 25 sentimeetrit.
“Nad kasvavad tohutu kiirusega kogu aeg edasi,” teadis naine.
Eriti lopsakas näis seene kasv olevat kohtades, kus ringi tee on kohtunud noorte kuuskedega. Nende ümber on seene viljakehad eriti üksteise otsas ja kaks väikest puud on seetõttu täielikult kuivanud.
“Mõnest kuusest on ring laienedes justkui ka üle hüpanud. Männist nad vist jagu ei saa, aga kuuski on nüüd kolme aastaga kuus tükki välja suretanud,” rääkis Linda Kupits.
Juba esimesel aastal aitas sugulane seene ära määrata. “See on hiid-lehtervahelik ja mu õde vaatas raamatutest järele, et tegelikult võib neid ka süüa,” rääkis Linda Kupits.
Õde Tiiu oligi võtnud kolm-neli väiksemat seent, et nende maitse ära proovida. Ta polnud neist siiski kuigi vaimustatud olnud. “Ütles, et söödav on küll, aga juures on mingi spetsiifiline maik, mis ei ole hea,” ütles Kupits.
Teda ennast need vohavad seened ei kutsuvat kuidagi sööma ja ta pole pannile neist ühtegi korjanud.
Katsusime seened ka kokku lugeda ja saime vähemalt sada, aga hunnikutes kasvavates kogumites oli neid kindlalt rohkem. Hobuserauakujulise poolringi läbimõõt oli umbes kuus sammu.
Seenerikka pere perenaine oli samal päeval ka seenel käinud ja leidnud lähedalt kasetukast mõned kaseriisikad, ühe pilviku ja kaks puravikku.
Tubli ravimseem
“Hiid-lehtervahelik on tõepoolest söödav ja teda ei pea kupatama, aga maitse poolest jääb ta, jah, keskpäraseks,” ütles maaülikooli mükoloog Kuulo Kalamees Viljandimaa Hansuveski talu seente kohta.
Ta lisas, et seni pole talle mujalt hiid-lehtervahelike ringidest tänavu teada antud. Samas see seen ei olegi selline, mida väga sagedasti leitaks.
Maitse poolest tagasihoidlik hiid-lehtervahelik on Kuulo Kalamehe sõnul ravimseen, mis sisaldab antibiootilisi aineid. “Kirjandusest leiab, et ta on nii tugev antibiootikum, et aitab isegi tuberkuloosi vastu, aga minu teada ei ole terves maailmas hiid-lehtervahelikku ravimite valmistamiseks kasutatud,” ütles Kalamees.
Ta rääkis, et Eestis kasvab tegelikult üle saja ravimseene, aga nende raviomaduste uurimise või kasutamisega meil keegi ei tegele.
“Näiteks Lätis on olemas vähemalt üks seenepreparaat, tanuseenest valmistatud salv, mis aitab ravida vigastusi ja haavandeid. Ma olen seda ise kasutanud ja see tõesti on hea mõjuga,” ütles Kuulo Kalamees.
Heitlik seeneaasta
Üldisemalt tänavust seeneaastat iseloomustades märkis Kuulo Kalamees isevärki heitlikkust, mis tähendab seda, et mõnel pool seentest uputab, kuid samas kõrval on täielik seenetühjus.
“Põlvamaa Kiidjärvel on nii palju seeni, et kõik kohad on täis, kuid Põhja-Eestist leidsime vaid mõne pilviku,” tõi seeneteadlane näiteks.
Samamoodi on Viljandimaal seenerohkus, kuid Tartumaal Järvseljal kasvab nii vähe seeni, et tudengitel, kes arvestust tehes eri seeneliike otsisid, tekkis sellega lausa raskusi.
Kiidjärvel on tänavu muu hulgas tohutult palju valge-kärbseseent. “Valge-kärbseseent esineb massiliselt iga kümne aasta järel ja tänavu on niisiis jälle see aasta.
Kiidjärvel metsaalune lausa valendas,” ütles Kuulo Kalamees, lisades, et Põhja-Eesti retkel õnnestus neidki seeni siiski vaid kolm tükki leida.
