Selgus lõpuks ometi käes: hülged teevad hiigelkahju
Kalurid on hüljeste pattudest rääkinud aastaid, kuid põhjalikku üle-eestilist ülevaadet tegelikest kahjudest seni ei olnud. Tartu Ülikooli mereinstituudis äsja valminud töö on esimene omalaadne.
See käsitleb otseseid kahjustusi, mida hülged kaluritele on tekitanud (mõrrast või võrgust söödud kalad, lõhutud püügivahendid, nende taastamise tõttu kaotatud tulu jm) ning tugineb seitsme mereäärse maakonna kaluritelt saadud infole.
Suurim kahju Pärnumaal
“Küsitlusankeedi saatsime kokku kahesajale Eestis kõige rohkem kala püüdnud kutselisele kalurile. Vastuste põhjal selgitasime tulemuse, mille abil arvestasime välja kahju kogusumma Eesti kohta,” rääkis mereinstituudi
kalabioloogia ja kalanduse osakonna spetsialist Ulvi Piirisalu.
Et seda tööd alustati mullu sügisel ja taheti saada ühe aasta tervikpilti, kajastab 0,74 miljonit eurot (11,6 mln kr) 2009. aasta kahju. Summast 70% on otsene saagikadu ja ülejäänu püügivahendite lõhkumisest tulenev kahju.
“Kõige suuremat kahju teevad hülged Pärnumaa kaluritele ja see on ka loogiline, kuna seal tegeldakse kalapüügiga rohkem ja kalapüügitulu on kõige suurem,” ütles Ulvi Piirisalu. Suurt kahju kannavad ka Ida-Virumaa kalurid. Suhteliselt suurem kahju oli veel Saare- ja Harjumaal, kõige väiksem Hiiumaal.
“Hiiumaal on kalapüüki nii palju vähemaks jäänud. Osa kalureist on seal just hüljeste pärast ameti maha pannud,” põhjendas Piirisalu.
Tänavu kevadel alustas mereinstituudi kalabioloogia ja kalanduse osakond koostöös kaluritega ka hülgepeletite katsetusi.
Proovituist osutus tõsiseltvõetavaks Norra päritolu seadeldis, mille peletusefekt tugineb kiledale, hüljeste jaoks vastikule helile. Kaht sellist riista katsetati Saaremaal Nasval ja Sõrves suurtes kastmõrdades, millega rannakalurid püüavad merest räime ja tuulehaugi.
“Mõnda hüljest peletab ja mõnda mitte,” ütles Nasva kalur Ülo Tammeväli teisipäeval napilt, kui õnnestus ta kibedal kalapüügiajal korraks tabada.
Markus Vetemaa seletas hiljem üle, et mees pidas ilmselt silmas üht suurt isahüljest, kes näis olevat kurdiks jäänud. Samas näitas Vetemaa sõnul peleti efekti hästi see, et kui seadeldis viidi akude laadimisele, oli tavaliselt kohe kolm-neli hüljest mõrras möllamas.
Seadeldist soovitasid Vetemaa sõnul meie mereteadlastele Rootsi kolleegid, kes ise on katsetanud kolme maailmas olemas olevat kallist hülgepeleti tüüpi. “See oli nende hinnangul parim ja töökindlaim,” ütles Vetemaa.
“Olen koos nendega väljas käinud ja nägin ise, kuidas kaasaegsem ja veel kaks korda kallim
Inglise analoog oli täiuslikum, aga ütles pidevalt üles,” lisas ta.
Peleti helisagedus on valitud selline, et kalade kõrvu heli ei ulatu, aga hüljestele on see saja meetri raadiuses ebameeldiv. Samas kuuleb heli ka inimene ja see on praktiliselt vajalik, et saaks peleti töötamist kontrollida.
Vastiku heliga peleti
“Inimene kuuleb seda samuti kui ebameeldivat kõrget valju heli, aga vees, kus normaalse hülge kõrv on meie omast palju tundlikum, mõjub see hüljestele vastikumalt,” kirjeldas Vetemaa. “Paari meetri raadiuses vee all oleks see siiski ka inimkõrva jaoks liiga vali, aga paati kostab vaid nõrga piiksuna.”
Ta lisas, et meres peletab seadeldis tegelikult kõiki imetajaid ja ilmselt ka lindusid, aga kuna peleteid ei ole seal tihedalt, ei tekita see keskkonnaohtu.
Seadeldis töötab 12 voldiga, mistõttu saab seda töös hoida suurte autoakude pealt. Iga kahe ööpäeva tagant tuleb akusid laadida. Seekordsetel katsetustel prooviti nii akudel töötavat peletit kui ka merre veetud veekindla kaabli varianti.
Kaluritele, kes kohe tahaks PRIA ukse taha minna, et kalli peleti ostuks ELi toetust küsida, kinnitab Markus Vetemaa, et seisevnoodaga püügil on selle peletav efekt kindlalt olemas. Teadlased ise jätkavad katsetusi (rohkem peleteid, teised püügiviisid jm) järgmise aasta lõpuni.
