Kohalik veterinaarteenistus tegeleb praegu ülejäänud loomade vaktsineerimise ja nakkava tõve allika kindlakstegemisega.

"Loomulikult on surnud loomade omanike jaoks tegemist kaotusega ning kogukondliku murega. Risk on suur, sest iga juhtum võib omasoodu edasi levida," selgitas veterinaarametnik Karl Ståhl uudisteportaalile TT.

Praeguseks pole veel selge, mis on seekordse puhangu allikaks, kuid käesoleval sajandil on samas piirkonnas olnud Siberi katku juhtumeid varemgi.

1927. aastal surnult leitud põder kandis Siberi katku nakkust. Tollelt võiski taud edasi levida, sest tegemist on väga eluvõimelise haigustekitajaga, mis püsib keskkonnas aastakümneid.

"Tol ajal olid nn katkuhauad tavalised. Koolnud veiste jaoks kaevati augud, kuhu nad maeti. Mullaga kokkupuutes võib haigus edasi kanduda, aga selle võivad koduloomad saada ka metsloomadelt," selgitas Ståhl.

Sestap kutsuvad kohalikud võimuorganid inimesi surnud metsloomade leidmisest teatama.

Siberi katku puhanguid on Rootsi farmides alates 2008. aastast olnud neljal korral. Enne seda ei diagnoositud kuni 1981. aastani ühtegi juhtu.

Inimesed võivad samuti Siberi katku nakatuda, kui nad haigestunud või katku surnud loomadega lähedalt kokku puutuvad. Tegemist on siiski väga haruldaste juhtumitega. Viimane Siberi katku juhtum inimesel tuvastati Rootsis 1965. aastal.

Allikas: The Local