Heintaimede sorti, niidetava rohu arengufaasi ja niitmise kõrgust on võimalik valida, samuti saab rohumassi tihendamist ja hoidla sulgemist tahtmise korral hästi teha, aga ilma on keeruline valida. Seega peab loomapidajatel jätkuma kogemusi ja tarkust valmistada kvaliteetset silo igasugustes tingimustes.

Silo keemilist koostist, toiteväärtust ja fermentatsiooni kvaliteeti on uuritud igal aastal. Keskmised andmed näitavad paraku, et kvaliteeti on vaja parandada.

Kui pidada heaks siloks sellist, mille kuivainesisaldus on 30–40% ja toorproteiinisisaldus 15–17% ning mis sisaldab metaboliseeruvat proteiini rohkem kui 75 g/kg, peab tõdema, et ainult kolmandik uuritud proovidest on näidanud selliseid tulemusi. Kui 2011. aastal oli 28,5% siloproovidest kuivainesisaldusega alla 25%, siis 2012. aastal koguni 35,8%. Kolmanda niite silode kuivainesisaldus oli aga isegi alla 20%.

Kui esimese niite silode fermentatsioon on olnud korras, siis hilisematest niidetest valmistatud kõikide proovide kohta ei saa seda öelda. Leidus rohusilo, mis oli käärinud liiga hapuks ning mille rasv- ja piimhapped moodustasid happeid kokku üle 130 g/kg kuivaine kohta. Mõnel oli ülisuur äädikhappesisaldus. Selliste silode söömus on kindlasti väiksem. Kahjuks on leidunud ka roiskumise tunnustega silosid, mis sisaldasid palju võihapet ja ka kõiki lenduvaid rasvhappeid.

Lisaks keemilisele koostisele ja fermentatsioonile määrati 2012. aastal 223 rohusilos ja 22 maisisilos ka mükotoksiinide sisaldus.

Kõik uuritud siloproovid sisaldasid zearalenooni (ZEA) ja 98% uuritud proovidest deoksünivalenooli (DON). Ohutul tasemel ZEAd (vähem kui 100 ppb) sisaldasid 7,2%, keskmisel tasemel (100–250 ppb) 43,9% ja kõrgel tasemel (>250 ppb) 48,9% uuritud proovidest. DONi sisaldus madalal tasemel (<500 ppb) oli 92% uuritud materjalist ja ainult 8% proovidest olid keskmisel tasemel (500–2000 ppb). Eriti palju mükotoksiine sisaldasid tervikkoristatud teraviljadest silod ja ka mõned maisisilod. Kõrge ZEA sisaldus söödas põhjustab lehmadel kuumahoogusid, madalat tiinestumist, munasarjade tsüste ja varajasi aborte.

Selleks et hea toiteväärtusega kvaliteetne silo jõuaks lehmani, ei piisa üksnes kvaliteetsest materjalist (rohust), vaid tuleb luua ka materjali fermentatsiooniks ja silo säilimiseks vajalikud tingimused.

Olulised märksõnad

Kvaliteetse silo tegemine saab alguse toitainerikkast rohust, mis niidetakse optimaalsel ajal ja optimaalse niitekõrgusega. Optimaalseks niitekõrguseks loetakse kõrrelistel 5–7 cm, punasel ristikul 7–10 cm ja lutsernil 10–13 cm. Liiga madal niitmine suurendab rohu saastumist soovimatute bakterite ning mullaga, alandab ädala kasvukiirust ja vähendab taimiku püsivust. Rohi närvutatakse, kuid mitte rohkem kui 48 tundi. Närvutamine parandab fermentatsiooni, vähendab sileerimise kadusid ja pärsib biogeensete amiinide sisaldust silos.

Silo valmistamisel on tähtis tunda tehnoloogiat. Väiksemgi möödalaskmine võib tuua kaasa rohu kvaliteedi languse ja silo riknemise.

Kõigi silovalmistamise tehnoloogiate juures on sileerimise printsiip ja tähtsamad märksõnad sisuliselt samad. Need on puhtus, tihendamine, hermeetilisus. Kuid rullsilo tehnoloogia on virnatehnoloogiast tranšees mõnevõrra erinev. Nimelt on rullis fermentatsioonitingimused, võrreldes teiste säilitusviisidega, raskemad, mistõttu valmistamisel on risk suurem ja töö nõuab rohkem hoolikust.

Raskemad fermentatsioonitingimused tulenevad järgmistest asjaoludest: rulli anaeroobsuse tagamine ja kontrolli all hoidmine on komplitseeritud; kõrgema kuiv-aine ja pikema materjali juures on raskem materjali kokku pressida nii, et vältida õhuvahesid; mida vähem jääb silomaterjali hapnikku, seda väiksem võimalus on mükotoksiinide arenguks.

Silo kvaliteeti, eriti söödakõlblikkust mõjutavad mükotoksiinid, meie kliimas eriti zearalenoon, deoksünivalenool ehk vomitoksiin ja T-2. Silo võib mükotoksiinidega saastuda põllul (zearalenoon, vomitoksiin) või söödahoidlas, kui jätkub hapnikku mükotoksiinide arenguks, samuti pärast hoidla avamist, kui päevas võetakse vähem silo kui
20 cm jagu.

Suurimat ohtu kujutavad hallitusseened. Hallitusseente kasvu taimedel soodustavad põllul sobivad keskkonnatingimused, hoidlas aga halvasti tihendatud silomass, hoidla pikaajaline täitmine ja hilinenud sulgemine. Need pärsivad silohapete moodustumist ning loovad soodsa keskkonna hallitusseente kasvuks. Suurem mükotoksiinide esinemise oht on rullsilos, sest ebaühtlase vaalu pressimisel on tihendamine raskendatud. Ka väga kuiva rohumassi (>50% KA) tihendamine on komplitseeritud.

Hallitus rikub sööda kvaliteeti ja kahandab toiteväärtust (väheneb kuivaine-, energia toorrasva, proteiini- ja mõnede aminohapete sisaldus) ning võib produtseerida loomadele ja inimesele (ka taimedele) tugevalt toksilisi ainevahetusprodukte – mükotoksiine.

Koristuseelset hallitusseente kasvu kontrollimist põllukultuuridel takistab inimese võimetus mõjutada kliimat. Liigne niiskus põllukultuuride arengu kriitilistes faasides või ka liigne palavus (taimede stressifaktor), putukakahjustused jm tegurid pärsivad põllukultuuride kasvu, energia kasutamist ning loovad eeldused kontaminatsiooniks, hallitusseente invasiooniks ja mükotoksiinide produktsiooniks.

Hallitus rikub sööda

Möödunud aastal püüti selgitada, millest saastub silo mükotoksiinidega meie kliimatingimustes kõige enam.

Selleks valiti välja viis põllumassiivi, kust võeti proovid enne niitmist, pärast närvutamist põllult, rohust silohoidlast ja kolm kuud käärinud silost.

Lutserni rohi sisaldas tunduvalt rohkem DONi kui kõrreliste ja põldheina rohi. Närvutamine suurendas toksiinide sisaldust tunduvalt. Kõige enam mükotoksiine tekkis aga silos käärimise ja säilitamise perioodil. See näitas selgesti, et silomaterjal ei olnud vajalikult tihendatud ning sisse jäi palju hapnikku, mis võimaldas hallitustel areneda ja toksiine toota.

Samuti jäi vajaka silohoidla hermeetilisusest ning puhtusest. Kui silo tehti täiesti uude hoidlasse, sisaldas see palju vähem toksiine.

Mükotoksikooside ärahoidmisel on oluline, et hallitusseened ja mükotoksiinid ei satuks looma organismi. Selleks tuleb kahtlase kvaliteediga söödast võtta proovid ja neid analüüsida. Kuna hallitusseened ja mükotoksiinid ei jagune söödas ühtlaselt, vaid paiknevad kontsentreeritud kolooniatena põllul või hoidlas, on õige söödaproovi võtmine keeruline ning sööda analüüsimisel võib saada väga varieeruvaid tulemusi.

Proovid mükotoksiinide uurimiseks tuleb võtta mitmest kohast ja kõrguselt, seejärel see nn tõmmis (ca 10 kg) hästi ära segada ning siis sellest tuua keskmine proov laborisse analüüsimiseks. Ebaõige info mükotoksiinide leidumise kohta võib põhjustada suurte söödapartiide asjatut väljapraakimist, või vastupidi, saastunud partiide heakskiidu.

Siloproovid 2002-2012

Siloproovide keskmine keemiline koostis ja toiteväärtus aastate lõikes
EMÜ söötmisosakonna andmetel.

Näitajad20022003200420052006200720082009201020112012
Uuritud proovide arv874978108799869070470785797514051917
Kuivainesisaldus, %36,430,829,934,237,736,631,228,932,231,629,5
Kuivaines:           
toorproteiini, %14,013,512,812,413,313,213,412,913,814,213,0
toortuhka, %7,88,18,18,08,18,28,48,38,78,88,4
toorkiudu, %27,129,129,730,227,328,727,629,028,027,728,5
NDF, %46,554,656,957,153,354,452,154,353,855,854,9
ADF, %32,333,537,438,632,936,132,133,133,033,733,8
N-ta e-a, %47,846,346,246,248,246,747,446,646,446,146,9
metab energiat,
MJ/kg9,39,29,29,19,29,19,09,19,08,99,0
metab proteiini,
g/kg757473,172,574,475,074,473,674,674,773,4
kaltsiumi, g/kg10,19,89,710,010,010,310,310,211,411,610,6
fosforit, g/kg2,62,62,62,72,42,52,82,82,82,72,9