Silo tuleb teha nii, et see korralikku piima annab
“2000. aastal toodeti Inglismaal silo baasil 42% piimast, 2009. aastal vaid 28%,” tõi Eesti farmereile korraldatud seminaril välja nõustaja John Bax. Ta märkis, et silo osa on suurem kõrgetoodangulistes karjades.
Ka silo kvaliteet läheb järjest paremaks. Seda võimaldavad nii uued silokultuuride sordid, mis on kõrgema saagikuse ja toiteväärtusega, kui ka võimsad silomasinad.
Tänavu kevadtalvel jagasid silotegemise uusimat teavet ja tuletasid vanu tarkusi veisekasvatajatele meelde pea kõik Eestis silotarvikuid ja -lisandeid müüvad firmad – OÜ Anu Ait, Alltech Eesti, Farm Plant Eesti AS, Baltic Agro jmt.
Lämmastik lendab õhku
Head rohusilo saab vaid hästi hooldatud rohumaadelt. Rohumaade väetamist õpetas põllumajandusteadlane Are Selge. Ta selgitas nii lupjamist, mineraalväetisega kui vedelsõnnikuga väetamist.
Läga tuleb Selge sõnul anda kevadel mullaharimise ajal. Eriti oluline on orgaaniliste väetiste kasutamine rohumaade rajamisel huumusvaestele muldadele. Orgaanilise väetise normiks võiks olla 40–60 t/ha.
Et kergelt lenduv lämmastik mulda jõuaks, peab Selge parimaks vedelsõnniku kamarasse viimist. Kui seda võimalust ei ole, peaks lägalaotusele kohe järgnema ader, kultivaator või randaal. Pärast läga panemist peab alati jääma piisavalt aega niiteni.
Mineraalväetiste kasutamine sõltub mulla koostisest, mistõttu tuleb Selge sõnul enne teha ära mullaproovid.
Kõige enam kasutatakse rohumaadel lämmastikku. Lämmastikväetis on vajalik kõrrelistest koosneva rohumaa puhul. Kui liblikõielisi heintaimi on 30% ja enam, ei tasu N-väetisi kasutada. Mõõdukate lämmastikunormide kasutamine on möödapääsmatu itaalia raiheina, karjamaa-raiheina, päideroo, keraheina, roog-aruheina rohketel rohumaadel.
Kass tappis 400 lehma
Niitmine, tallamine ja katmine on kolm vaala, millel silotegu seisab, ja seda toonitati ka kõikidel õppepäevadel.
“Kõige rohkem oleneb sileerumine heintaimede kuivaine- ja veeslahustuvatest süsivesikute ning lämmastiku sisaldusest,” selgitas maaülikooli teadlane Helgi Kaldmäe ajakirjas Maamajandus.
Hästi sileerub tema sõnul haljasmass kuivainesisaldusega 30–40%. “Suurema niiskusesisalduse juures võivad areneda võihappebakterid. Võihappebakterite ehk klostriidide esinemine silos on äärmiselt ebasoovitav, kuna nad kasutavad kvaliteetse silo saamiseks vajalikke suhkruid ja piimhapet,” märkis Kaldmäe.
Suhkrute kohta selgitas teadlane, et liblikõielistel on madalam veeslahustuvate süsivesikute sisaldus kui kõrrelistel. Kõrrelised sisaldavad tema sõnul veeslahustuvaid süsivesikuid 70–150 g/kg, liblikõielistest ristikud 50–80 g/kg ja lutsernid 30–50 g/kg.
Kõige rohkem süsivesikuid on taimedes vahetult enne õitsemist. Taimede suhkrusisaldus sõltub teadlase sõnul ka valgusrežiimist. “Liblikõielistes ja kõrrelistes heintaimedes suurenes veeslahustuvate süsivesikute sisaldus alates hommikust, saavutades maksimumi pärastlõunal,” tõi Kaldmäe katse alusel näiteks. Silo normaalseks käärimiseks peaks heintaimede suhkrusisaldus kuivaines olema 3–4%.
Tähtis on ka niitmise kõrgus. “Liiga madalal niitmisel satub silo sisse mulda ja vana surnud taimemassi, mis takistavad silo fermentatsiooni ning suurendavad mittesoovitavate bakterite sattumist silomassi,” rääkis Alltech Eesti juht Pilleriin Puskar. Tema sõnul on hea niitekõrgus alates 7 cm.
Tähtis on ka tallamine. Puudulikul tallamisel on suur risk, et silos hakkavad paljunema pärmi- ja hallitusseened, mille tagajärjeks võivad olla mükotoksiinid. Viimased on ohtlikud ka EMVI teadlaste Paul Lättemäe ja Heino Lõivekese sõnul.
“USAs Kalifornias tuvastati laboris, et 400 piimalehma hukkumise põhjuseks oli söödasse sattunud kassi laip,” kirjutavad teadlased juunikuu ajakirjas Maamajandus. Pahategijaks oli ohtlik bakter botulinum.
Silo tuleb kindlustada
Korraliku kvaliteediga silo on raske saada konservanti kasutamata. Tänapäeval kasutatakse nii bioloogilisi kui keemilisi kindlustuslisandeid. Pilleriin Puskar Alltech Eestist arvab, et tänapäeva tootmises peaks kindlustuslisandit kasutama kõikidel kultuuridel, et vältida riske ning vähendada kuivaine kadusid.
Alltechi 2011. aastal läbi viidud silomonitooringu järgi jagunes Eesti piimafarmides lisandite kasutamine järgmiselt: 73% kasutati bioloogilisi lisandeid; nii bioloogilisi kui keemilisi lisandeid kasutas 19%; ainult keemilisi 4% silotootjatest. Ka ilma lisandita tegi silo vaid 4%.
Helgi Kaldmäe jaotab silokultuurid kolme gruppi. Teravili sileerub kergesti, eriti mais. Ka raihein on kergesti sileeruv. Keskmiselt sileeruvad timut, aruhein, aas-rebasesaba, kerahein jt kõrrelised.
Liblikõielised (punane ristik, ida-kitsehernes, lutsern jm) heintaimed on raskesti sileeritavad oma madalama süsivesikute sisalduse ja kõrge proteiini tõttu.
