Sõnnik ei tohi olla asfaltplatsil
"Ametnikud teevad liiga!" kurdab Pärnumaal Kilingi-Nõmme kandis lihaveiseid pidav Aivar Pukk. Enamik loomi on erinevatel karjamaadel, kuid paarkümmend raskesti taltsutatavat elab sügavallapanuga laudas.
Jutt käibki nende loomade sügavallapanu sõnnikust, mis oli lauda lähedale asfaltplatsi serva veetud. Osaliselt paiknes hunnik asfaldi peal, osa killustikust ja puukoorepurust alusel.
"Inspektorid tulid kohale, kümme lehekülge kontrollimise juhendit kaasas," räägib põllumees. "Kontrollid leidsid, et selle sõnnikuhunniku puhul ei ole reostusohtu, kuid veeseaduse kohaselt peab sõnnik olema põllumajandusmaal."
Ligi 230 lihaveist pidavale mehele ei mahu pähe, miks võib sõnnik olla põllul, aga ei tohi olla alal, kus on asfalt ja killustik. Tema sõnul on sügavallapanul peetud loomade sõnnik nii tahke, et sellest ei nõrgu maa sisse mingit reostust. Ka pärast nädalast vihmasadu polnud asfaltplatsil sõnnikuhunniku ümber virtsaloiku.
Karistuseks kõigi toetuste vähendamine
Keskkonnainspektor tegi Aivar Pukile ettekirjutuse ja andis nädal aega sõnniku põllule vedamiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmisel oleks tegemist nõuete rikkumisega, mis päädiks kõigi põllumajandustoetuste vähendamisega. Kuna tegu on sellise sõnnikuga, mis on laotamiseks liiga tahke ja vajab veel seismist, lõikas põllumees kaerapõllu ühest servast vilja ära, et hunniku jaoks koht saada, ja vedas sõnniku sinna.
"Tuleks lähtuda sellest, kas on reostus või ei ole," arvab Pukk. "Kui ei ole nitraaditundlik ala, vaid all on savi, siis ei lähe midagi põhjavette ja sõnnikut ei peaks ainult põllul hoidma."
Sõnniku hoidmine on reostusohu vältimiseks väga kindlalt reguleeritud, selgitab keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseosakonna peainspektor-nõunik Dora Kukk. "Veeseaduse järgi on sõnniku hoidmiseks kaks võimalust - kas hoida laudas või põllul," lisab ta. Kuna antud juhul see nii ei olnud, kästigi sõnnikuhunnik põllule vedada.
Ta ütleb, et inspektorid ei saa reostusohu puudumist määrata ja see on põllumehe enda tõlgendus asjast.
Inspektsioon võiks tegelda ka metssigadega
Teise asjana ei anna Puki hingele rahu see, et jahimehed käivad tema maal luba küsimata metssigu söötmas, ning kärssninad trambivad igal aastal mitu hektarit teravilja maha. Keskkonnainspektsioon ei võta aga midagi ette.
"Seda, et sunniks jahimehi loomade arvukust vähendama ja korralagedust likvideerima, ei ole, aga sõnnikuhunniku pärast kargavad turja!" on mees pahane.
"Mis puutub jahimeeste mõjutamisse, siis inspektsioon sellist asja korraldada ei saa, see ei käi meie ülesannete hulka. Ettevõtja peaks ise jahimeestega rääkima," märgib Dora Kukk.
Karin Kroon, keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja
Loomapidamishoonetel, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi, peab olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla, mis peab mahutama vähemalt kaheksa kuu sõnniku ja virtsa.
Sügavallapanuga lauda korral võib sõnnikut hoida laudas. Kui laut ei mahuta kaheksa kuu sõnnikukogust, peab laudal olema ülejääva koguse mahutav sõnnikuhoidla.
Sõnniku hoidmist põllul aunas tuleb käsitleda erisusena: juhul kui põllumees veab sõnnikuhoidlat või lauta sõnnikust tühjaks ning ei jõua seda kohe põllule laotada, on tal võimalus sõnnikut põllul lühiajaliselt enne laiali laotamist hoida.
Sõnnikuaunas sõnniku hoidmisel on oht, et aunast nõrguvad vedelikud pinna- ja põhjavette. Teatud tingimustel, kui vedelike nõrgumise oht on viidud miinimumini, on tahe-sõnnikut lubatud hoida ka põllul mahus, mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust.
Sõnnikuaun tuleb katta vettpidava materjaliga, näiteks turba-, põhu-, mulla-, saepuru- või puitlaastukihiga. Sõnnikuauna ei tohi kahel teineteisele järgneval aastal paigutada samasse kohta ning tahesõnniku kuivainesisaldus peab olema vähemalt 20 protsenti.
