Söödad vajavad kontrollimist
Tänavune koristusperiood põllumeest ei hellitanud. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmetel oli Eestis sademeid keskmisest märksa enam − juulis 122%, augustis 116% ja septembris 125% võrreldes paljude aastate keskmisega.
Kevade algust oskuslikult ära kasutanud põllumehed said asuda ka varem koristama ja suutsid vältida kõige halvemaid koristustingimusi. Ka olid Eesti eri piirkondades koristustingimused küllaltki erinevad. Nii juhtuski, et oktoobrilõpu lumi sadas mitmes paigas koristamata viljale. Seega jäigi palju teravilja ja õlikultuure sademete rikkuda ning osa põlde koristamata.
Meie aastatel 2006−2010 läbi viidud uurimused näitasid, et sademete rohkus teravilja õitsemise ajal, terade moodustumise, vilja valmimise ja koristusperioodil on risk nii toidu- ja söödakvaliteedile kui ka -ohutusele. Sademete rohkuse tõttu arenevad viljateradel mitmesugused tumeda värvusega hallitusseened, mis vilja ilusa heleda värvuse juba põllul halliks või mustaks muudavad.
Tänavune probleem
Siinjuures tuleks teada, et hallitusseente seeneniidistik on ise juba toksiline, kuna sisaldab ergosterooli, samuti toodavad nad oma elutegevuse käigus mürgiseid aineid – mükotoksiine, mille mürgisus võib olla 100−1000 korda suurem kui põllul kasutatud keemilistel taimekaitsevahenditel.
Meie uurimustest selgus ka, et teravilja pikemaks perioodiks ettejahvatamine, olenedes teravilja hallitusseentega saastatuse tasemest, vilja liigist ja jahvatatud vilja säilitamistingimustest, võib mõnel juhul kutsuda esile jahu toksiliseks muutumist. Kõige kiiremini ja sagedamini tekkis toksilisus jahvatatud kaeras, isegi jahu säilitamisel külmikus +4º juures kahe nädala jooksul. Toatemperatuuril +20−25º juures sama aja kestel tekkis toksilisus ka odra ja nisu jahudes.
Kui teravili oli hallitusseentest vähe saastatud, ei tekkinud pärast jahvatamist toksilisust ka toatemperatuuril säilitamisel. Selle aasta teravili aga ongi tugevasti hallitusseentega saastunud. Loomadele niisugust teravilja ilma kontrollimata sööta ei tohiks.
Tähelepanu tuleb pöörata ka silo kvaliteedile. Halvasti käärinud või riknenud silodes, kus piimhapet, mis tagab silo kvaliteedi, on tekkinud liiga vähe, hakkavad kasvama hallitusseened, võihappebakterid ja teised kahjulikud mikroobid, mis põhjustavad silodes loomadele mürgiste ühendite tekkimist.
Seda võib juhtuda siis, kui keemiliste kindlustuslisandite asemel on kasutatud bioloogilisi kindlustuslisandeid, on rikutud silovalmistamise tehnoloogiat, silomassi on jäänud halvasti tihendatud kohad.
Nii teadusuuringud kui ka praktika näitab, et hallitusseentega saastunud söötade kasutamine põhjustab loomadel tervisehäireid, toodangu langust, aborte ja lõppemist. Kahjumid võivad olla selliste söötade tõttu vägagi suured, mida võivad kinnitada kõik need ettevõtted, kes on selle probleemiga kokku puutunud.
Mida teha?
Tänavu peab kõiki vilja- ja silopartiisid kindlasti kontrollima enne nende kasutuselevõtmist ja edaspidi tihedamalt kui tavalistel aastatel. Riknemistunnuste tekkimisel tuleb niisuguse sööda kasutamine peatada, kuni on selgitatud selle toksikoloogiline kvaliteet.
Toksikoloogilise kvaliteedi määramiseks koguda igast uuritavast partiist (silost viiest kohast, viljast vähemalt kümnest kohast) proovivõetised, millest segada keskmine proov ja säilitada kuni analüüsimiseni külmkapis. Proovist võiks määrata biotesti abil üldtoksilisuse, mis on odavaim analüüs silo ja vilja toksilisuse hindamiseks, võrreldes üksikute mükotoksiinide sisalduse määramisega.
Hoidlates tuleb kontrollida, et vilja niiskus ei tõuseks üle 14%. Vajadusel lasta vili uuesti läbi kuivati, takistamaks sellega viljas hallitusseente ja lestade arengut.
