Soome jahindus lähtub maaomandist
Eesti metsaomanikud, metsaühistute juhid ja tugiisikud külastasid Erametsakeskuse korraldusel hiljuti Soomet, muu hulgas tutvusime põgusalt ka jahindusega.
Soomes on üle 300 000 jahimehe ja see arv on riigi elanike arvuga võrreldes protsentuaalselt üks Euroopa suurimaid. Jahindus on populaarne ka naiste hulgas – naisjahimehi on rohkem kui Eestis jahimehi kokku.
Noortele korraldatakse jahinduse tutvustamiseks laagreid ja koolitusi.
Maaomaniku nõusolekul
Jahimeheks olemise eeldus on Soomes jahiloa olemasolu, selle saamiseks tuleb teha eksameid. Jahti saab pidada vaid maaomaniku nõusolekul.
Jahimehed on koondunud jahimeeste seltsi, mis on asutatud 1921. Selts esindab neid Soome põllumajanduse, metsanduse ja jahinduse keskorganisatsioonis.
Ühe territoriaalse üksuse (küla, vald) piires moodustavad maaomanikud jahipiirkonna (jahiseltsi). Seltsile rendivad jahipidamiseks maa eramaaomanikud. Jahimaad võib rentida ka riik või teised maaomanikud (ülikoolid, ühistud vms).
Kõigil seltsi liikmetel tekib õigus jahti pidada kogu seltsi alal. Kui keegi selle piirkonna maaomanikest pole jahimees või ei soovi jahti pidada, võib ta oma maa anda rendile näiteks sellelesamale seltsile. Jahiseltsil on õigus rentida jahiõigust edasi maata jahimeestele.
Maaomanikul on õigus korraldada jahti omal maal.
Linnu- ja jänesejaht
Kõige populaarsemad on linnu- ja jänesejaht. Jahitakse nii veelinde kui ka metsist ja tetre. Jänese- ja linnujahil jahiala suuruse piirangut pole. Lähtutakse mõistlikust suurusest, umbes 10–20 ha.
Lõuna-Soomes kasvatatakse näiteks faasaneid, keda jahitakse pärast metsa laskmist. Selleks piisab 10ha jahialast.
Põdralube antakse Soomes aastas välja 60 000–80 000. Ka põdrajahil ei ole jahiala suurus piiratud, kuid mõistlikuks loetakse 1000 ha. Põdralubade arvu otsustab ja neid jaotab riiklik ulukihooldepiirkond.
Jahimehed teevad ka loomade lisasöötmist, rajavad söödakohti ja koguvad andmeid teaduslikeks uuringuteks. Tänapäeval loetakse jahipidamist harrastuseks ja jahti peetakse valdavalt oma maal.
Eriline uluk Soomes on põhjapõder, kelle kasvatuspiirkond on Põhja-Soome, kus ühtse karjakasvatusega tegelevad põtrade omanikud. Kuna põhjapõdrad ei ole kariloomad, ei tähistata neid kollase kõrvamärgistusega. Omanikel on oma märkide kombinatsioon, mis lõigatakse põdra kõrva.
Kaks korda aastas aetakse karjad aedikusse, kus tähistatakse sündinud vasikad ja loetakse kari üle.
Probleem on, et põhjapõdrad söövad ära kõik rohelise, sealhulgas sambliku, mis taastub väga aeglaselt. Seepärast veetakse neile teistest Soome piirkondadest heina ja tehakse lisasöötmist.
Põdrakarjade apluse pärast on olnud probleeme maaomanikega. Seetõttu on nüüd karjaomanikel kohustus tarastada teiste maaomanike maad ja põllud kaitseks põtrade eest.
Kahjustused korvab riik
Ulukikahjustuste hindamise ja kompenseerimisega tegeleb Soomes riik. Kahjustusi kompenseeritakse vastavalt ulukikahjustuse seadusele. Kompensatsiooni saab vaid hirvlaste (põder, valgesaba hirv, kabehirv, metskits jt) ja suurulukite (hunt, ilves, karu jt) tekitatud kahjustuste korral.
Kahju saajal on kohustus püüda kahju tekkimist ennetada või piirata. Kompensatsiooni makstakse kahjustatud vara õiglases väärtuses. Metsakahjustustest peab maaomanik teavitama vastutavat ametkonda. Pärast kahjustuse suuruse hindamist on võimalik esitada hüvitamistaotlus. Kompensatsiooniraha tuleb riiklikest vahenditest, peamiselt jahilubade müügist.
Suuremad probleemid on liikluskahjudega (auto ja looma kokkupõrked). Need kahjud korvatakse samuti riiklikest vahenditest ja kindlustustega.
Soome jahindus põhineb pikkadel traditsioonidel, ja need asjad, mille üle Eestis endiselt vaieldakse, on seal ammu paigas: maaomanikul on õigus valida, kes tema maal jahti peab. Tavaliselt teeb ta seda ise või on see reguleeritud lepingutega.
