Seejärel uuris ta hoolikalt läbi kogu pildimaterjali ja leidis veel ühelt kaadrilt väikseid valgussähvatusi, mis ilmusid sealsamas kus valgusrõngaski.

"Suurendasin fotot – ja esialgu praagina paistnud sähvatused meenutasid mulle imelisi punaseid spraite," rääkis Kantola. Äikeseuurijate ja Ursa töörühma koostöös sai tema oletus ka kinnituse.

Spraidid esinevad 10–100 kilomeetri kõrgusel. Esimest korda tõestati seda liiki välkude olemasolu alles 1989. aastal, kui Minnesota ülikooli füüsik Robert Franz katsetas öises preerias uut ülitundlikku videokaamerat. Salvestusid ka kauge äikesepilve kohal sähvinud valgussambad.

Nähtust kutsutakse soome keeles keijusalamaks ehk haldjavälguks, inglise keeles tähendab sõna "sprite" haldjat.