Sügiskuu ilmakaareks on meil lääs
Ain Kallis kirjutas möödunud nädala Maalehe ilmajutus sellest, kui erinev võib ilm Eesti eri osades olla – mõnel pool uputab, mõnikümmend kilomeetrit eemal vaevleb maa põua käes.
Põhjuseks on see, et me elame Atlandi ookeani põhjaosa tsüklonaalse tegevuse piirkonnas, kust külma ja sooja õhumassi eraldusjoonelt võrsub üksteise järel madalrõhkkondi ehk tsükloneid.
Rahvapärane ilmatarkus
Need on paari tuhande kilomeetrise läbimõõduga vastupäeva tiirlevad õhukeerised, mis pidevalt meie ilma muudavad, isegi mõnikümmend kilomeetrit vahemaad pakub palju üllatusi. Küllap on see ka põhjuseks, miks oleme silmapiiri jaganud kaheksaks ilmakaareks ja miks rahvapärane ilmatarkus nii mitmepalgeline on.
Samas on ometi võimalik selle põhjal välja kujundada omaenda ilmatarkus, mis süveneb ja täpsustub aastatepikkuse vaatlemise käigus.
Sügiskuu ilmakaareks on lääs. See on aeg, kus ussid poevad urgu, putukad koorepragude vahele, talveune või -uinaku tegijad nuumavad end ning silmavad paiku, kuhu end unele seada. Päevaringis jõuab päike läände kell kuus õhtul.
Rahvakalender peab sügiskuus tähtsaks kolme päeva – ussimaarjapäeva 8. septembril, sügisest madisepäeva 21. septembril ja mihklipäeva 29. septembril. Ka sügisene pööripäev 23. septembril omab tähtsust, eriti tuleva aja ilmade ennustamisel.
Läänekaare aeg aastaringis ulatub oktoobrisse, sügisene pööripäev on selle aja keskmes.
Ussimaarjapäev on üks aastaringi viiest maarjapäevast, nendeks on küünlamaarjapäev 2. veebruaril, paastumaarjapäev 25. märtsil, heinamaarjapäev 2. juulil, rukkimaarjapäev 15. augustil ja ussimaarjapäev.
Rahva teadvuses seonduvad maarjapäevad eelkõige maa ja maaemaga. Nii on ka ussimaarja-
päev päevaks, kus maaema roomajad oma põue sooja ja peitu võtab. Sel päeval ei käidud metsas, marjul siiski tohtis käia. Ussimaarjapäevast algaski õige jõhvikalkäimise aeg.
Sügisese madisepäeva kohta on vähem pärimust kirja pandud kui kevadise madisepäeva kohta 24. veebruaril. Otepää kandis jälgiti, et vihma ei sajaks, muidu pidi kogu sügis sajune tulema.
Mõlemad madisepäevad on ajalooliselt olulised meie omariiklusega seoses.
Sügisesel madisepäeval 1217 kaotatud Madisepäeva lahing andis hoobi meie iseolemisele. Seitsesada sügisest madisepäeva pidi mööduma, enne kui kevadine madisepäev 1918 tõi iseseisvuse tagasi.
Sügisesel pööripäeval 23. septembril tuli hoolega jälgida tuule suunda. Põhjatuul ennustas külma sügist, läänetuul sooja sügist. Pööripäeva tuulte järgi sai ennustada ka kevadist kalasaaki.
Mihklipäevaga 29. septembril lõppes suveaeg.
Kevadisest maarjapäevast, 25. märtsist alates magasid noored tulihoonest väljas – aidas või lakas, küttekoldeta paigas. Mihklipäevast alates tuldi taas ahju äärde sooja. Mihklipäevaga lõppes ka suviliste ehk suveabiliste tööaeg. Tapeti see osa karjast, keda ületalve ei jäetud. Siit ka ütlemine – igal oinal oma mihklipäev.
Mihklipäevast kevadeni
Mihklipäevast vaadati ilma kuni kevadeni, selles nähti järgmise suve peegelpilti.
Jõulu esimene püha ja jaanipäev käisid vastastikku, need olid keskpunktiks.
Mihklipäevast alates vaadati tähistaevast Linnuteed – mida heledamana see paistis, seda enam lund oli talvel oodata. Mihklipäev oli omamoodi talveilmade võtmeks: kui oli soe, tuli ka soe talv; kui külm, oli oodata külma aega.
Head nõu teati Haljalas: mihklipäeva öösel käidi kolm korda ümber toa ja veeti ahjuroobiga enese järele viiru – siis ei pidanud talvel lumehanged ümber toa tuiskama ega hundid toa ligi tulema.
