In memoriam loomakasvatusdoktor Mihkel Jalakas | Sünnitusabi andmisel ei tohigi eksida
“Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada Mihkel Jalakat — teadlast, õpetajat ja inimest kogu tema suuruses. Ta oli kindlasti professor, isegi siis kui töölepingusse midagi muud oli kirjutatud,“ meenutab eelmisel nädalal manalateele lahkunud õppejõudu ja teadlast, loomaarstiteaduse doktorit Mihkel Jalakat maaülikooli teadusprorektor Ülle Jaakma.
Mihkel Jalakas sündis 1940. aastal Tallinnas. Elu keerdkäigud viisid ta väikese poisina maale. Märjamaa kandis veedetud lapsepõlve loogiliseks jätkuks oli Vana-Võidu loomakasvatustehnikum, mille ta lõpetas 1958. aastal.
Seejärel jätkus haridustee Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA), kus talle 1963. aastal ulatati loomaarstidiplom. Kusjuures mitte lihtsalt diplom, vaid kiitusega. Pärast EPA lõpetamist sai temast Viljandi rajooni Mustla sovhoosi peaveterinaararst ja direktori asetäitja.
1969. aastal kutsuti Mihkel Jalakas EPAsse kirurgia ja sünnitusabi kateedri vanemõpetajaks, kellena ta töötas 1989. aastani. Ta oli dotsent, siis erakorraline lektor ja vanemteadur. Viimaks valiti ta Eesti Maaülikooli sigimisbioloogia osakonna professoriks. Ta on juhatanud kirurgia ja sünnitusabi kateedrit, sünnitusabi õppetooli ning teaduskonna loomakliinikut.
54-aastasena kaitses ta magistriväitekirja ning 2004. aastal omandas teemal „Eesti holsteini tõugu lehma vaagen ja udara kandeaparaat sünnitusabi seisukohast“ loomaarstiteaduse doktorikraadi.
Ja loomulikult on ta olnud nõudlikuks õpetajaks sadadele loomakasvatajatele. Ta on õpetanud veterinaaria- ja loomakasvatusüliõpilastele sünnitusabi ja günekoloogiat ning sigimisõpetust, samuti operatiivkirurgiat ja ortopeediat.
„Teda kardeti, aga teda ka austati,“ meenutab Alltech Eesti juhataja ning loomakasvatusasjatundja Pilleriin Puskar „Ta oli oma õppeaines range. Kui mõne teise õppejõu eksamile minnes lootsid, et ehk saab läbi, siis Jalaka eksamil sa pidid teadma. Ta ei olnud nõudlik mitte kiusu pärast, vaid sellepärast, et meil oleksid head teadmised. Ja tegelikult, tudengitena me tahtsimegi talle näidata, et oleme selle selgeks saanud, mida ta on õpetanud.“
Maaülikooli rektor Mait Klaassen, kes ise samuti loomakasvataja, toetab seda mõtet.
„Võis tunduda, et Mihkel Jalakas on range, aga tegelikult oli ta äärmiselt nõudlik ja teadis ülihästi oma valdkonda. Kui ta tudengi eksamil läbi kukutas ja palus tal teist korda veel tulla, oli põhjus alati selles, et ta tahtis, et tudeng asja selgeks saaks. Sellepärast ei meenuta keegi teda halva sõnaga.“
Klaassen rõhutab, et see, mida Jalakas õpetas — ühe olendi elule aitamine — on niivõrd oluline tegevus, et selles ei tohigi eksida.
„Ta õpetas kõige üllamat tööd, mis loomakasvatuses olla võib — uue elu ilmale toomist. See tunne, kui sa oled ühe vasika ellu aidanud — sellega pole midagi võrreldavat,“ lisab rektor.
