Pensionieas talupere kandideeris kaks aastat tagasi konkursil „Aasta põllumees“. Toona tuli juttu sellest, et millalgi võiks piimalehmad asendada tunduvalt vähenõudlikema lihaveiste vastu. Perenaine küsis siis imestunult "Aga mis ma siis tegema hakkan, kui enam lehmi lüpsta ei saa?"

Läksime toona välja, õues laiutas lisaks laudale ka hiiglaslik kasvuhoone, kus sirgetes ridades tomati-ja kurgitaimed kasvamas ja ei ainsatki umbrohuliblet! Küsimusele, et kes siis neid harib, vastas perenaine heatujuliselt, et eks ikka tema ise.

Ja lüpsmisest ning umbrohukitkumisest jäi veel nii palju aega üle, et vabal ajal valmistas perenaine ka vildist susse, millele tikkis Muhu mustreid.

Imestasin juba toona, et kuidas ta jaksab.

Muhu susse müüs perenaine ka internetis, sealtkaudu hakati teda kutsuma Sussimemmeks. Maarja Simovardi imekaunid värvilised vilditud sussid, millele perenaine oli tikkinud lillmustreid ja kaunistanud nõeltehnikas, on vaatamisväärsus omaette.

Veel eelmisel aastal lõpetas pensionieas perenaine järjekordse käsitöömeistrite kursuse Tallinnas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu koolitusel, kus oli õppinud tikkimist.

„Õppisime erinevaid tikandeid ja teha tuli ka lõputöö, lisaks õppisin ettevõtlust, tegin vastava projekti ja nüüd sain endale Hollandist haruldase viltimismasina,“ rääkis innustunult Maarja Simovart Maalehele eelmise aasta jõulude ajal.

Küllap selline liigne innukus igas asjas, mida perenaine ette võttis, saigi talle saatuslikuks. Eile lakkas tuksumast Maarja süda. Sussimemm ei tule enam kunagi meie sekka tagasi, jääb vaid tema imekaunis käsitöö, millesse käsitöömeister on pannud oma hinge.