Gustav Vilbaste kirjutas üheksa aastakümmet tagasi järvest nõnda:

Praegu ei ole seda järve enam, sest et see järv 1894. a. kuivaks lasti. Endine Liivakandi järv läikis lõuna pool Narva maanteed sügavas lohus umbes 5 ruutkilomeetri suuruse veekoguna.

Võimas väepaik

Meid pani kõige enam imestama just Gustav Vilbaste rändamiste raamatus kirjeldatud järve suurus.

Praegu lainetab järv 1,7 ruutkilomeetril. Tegelikult on see päris suur ala. Ent 5 ruutkilomeetrit ei anna selle pind kuidagi välja, isegi kui kõik kaldavõsa hulka liita.

Regio kaarti silmitsedes läks aga mõte liikuma: kas ei võinud see kõrgel paekaldal paikneval karstialal asuv allikatoiteline järv ulatuda kunagi Saha kabelini, kus varemalt maarahva nelja lohukiviga hiiekoht asus.

Sealt piki Mardu hiielepikut pea pangani võis ulatuda muistne Mardu järv…

Maakaardiguru Regiost Leida Lepik jahutab natuke me tulisust ja kinnitab, et vanemate verstaste kaartide peal on järv just samas suuruses.

Maardu järve lugu on üks põnevamaid meie järvede ajaloos ning tahes-tahtmata tekib mõte, et Tallinna Ülemiste vanakese muistend on just siit ainest saanud.

Aastat 30 tagasi tahtis lähedal oleva Mardu mõisa omanik järvepinda vähendada, et madalatest kallastest saada luht-heinamaid, niisama ka kuivatada lähedal kasvavat hiiemetsa (sanglepa ja teiste puude salka), kus maapind oli nii tüma, et võimatu liikuda. Veepinna kõrguse vähendamiseks kaevati sügav kraav otsekohe merde, mis umbes 6 km kaugusel seisab. Maantee käis kõrgel Liivakandi kärkal ja selle alt õõnistati tunnel läbi. Järvepinna korraldamiseks ehitati kividega sees vooderdatud kraavile vesiväravad ette, mis asusid küünitaolises hoones. Et ei juhtuks õnnetust, pandi vesiväravatele vaht juure, sest alguses kavatseti osa järve alal hoida. Kuivaks jooksmise kartus oli täiesti loomulik, sest järvepind oli üle 30 m merepinnast kõrgemal ja Liivakandi kärkast mere pool ainult liivane maapind.

Esialgu jõuti järvega talitada oma tahtmise järele. Kuid 1894. sügise poole on vesiväravad avatud — räägitakse lähedase küla poiste vallatusest –, järve vesi tungis suurel määral kraavi, seda sügavamaks uuristades. Ei suudetud enam järve veele tõket teha: hirmsa jõuga tormas ta laiemas kraavis alla, hävitas vesiväravad täiesti, viis kaasa sillavahi maja, õnnistas maantee alla laia tunneli ja uhtis allapoole liivalagendikku määratuma kanali, 15–20 m sügava, 80–90 m laia, täis sakke ja soppe, tuletades meele Ameerika kanjoone. Kaasauhetud liiv täitis Uudeküla lähedal madala merelõuka, tekitades uut randa üle
32 tiinu, sünnitades kaugemal meres leetselgu ja uhetjoomi.

Maardu järve loo on Vilbaste kirja pannud kohaliku kooliõpetaja Alide Prosaallika kirja põhjal. Kuid ka teised kirjandusallikad kinnitavad järve suurejoonelist lahkumist Muuga lahte.

Kroodioru liivakanjoni piirjooned on tasase Põhja-Eesti jaoks tavatud. Maardu linna poole minnes saab neid seinu päris mitmes kohas näha. XX sajandi lõpuaastate järvede ja soode kuivendamine tuli ilmselt kaasa Euroopa sakste peades — iga viimanegi peotäis mulda taheti panna vilja kandma.

Sageli tõi see kaasa suured keskkonnariskid. Mõni aasta tagasi käisime Itaalia Abruzzo maakonna porgandiparadiisis, mis sündis just nõndasamuti — tühjaks lasti Maardu järvest pea sada korda suurem Fucino järvelahmakas, kuid — 2009. aasta aprillis toimus seal üks hullemaid maavärisemisi.

Mardust sai Maardu

Maardu järv ei jäänud aga mitte tühjaks, sest sellesama põllumajanduse intensiivistamisega tekkis vajadus fosforväetiste järele. Nii sündis 1930ndatel plaan rajada Maardu fosforiiditehas, mis vajas hulgaliselt vett.

Juba 1940. aastal juhiti Kostivere jõe veed järve ja veepeegel läikis endistes piirides. Nüüd on väljavool hoolikalt valvatud. Muuga lahe äärde on aga kerkinud hiigelsuur transiitsadam.

Salapäraseks teeb surmahaldjas Marduse järve veel ka nimesse teise “a” sündimine.

Vanematelt Eestimaa kaartidelt leidub teiste nimega ja nimeta järvede hulgas ka Liivakandi ehk Mardu järv Jõelehtme kihelkonnas.

Tänapäeval teame järve Maardu nime all, nii nagu selle põhjakaldale tekkinud linnagi.

Igatahes on sõnakujul ‘mardu’ hulganisti tähendusi meie ja sugulasrahvaste keeltes, samas on ‘maardu’ erandlik ja ainulaadne sõna, mis sellisena meie keelega ei haaku.

Sama kehtib ka Mardu järve, küla ja hiie kohta, võrreldes
Maar­du linnaga.

Mardu viitab esivanematele ja nende vaimuväele, teisisõnu — olemise ja elamise lätetele.

Ka Mardu järve iseloomustab allikarohkus, mõned neist arvati olevat päris põhjatud.

Internetist otsides selgub, et ‘mardu’ või ‘märdu’ on hellitusnimi nimedest Mart või Märt. Nii võiks Mardu järve, küla ja hiie nimi olla kirjakeelde tõlgituna ka Mardikese järv.

Mardid olid meie pärimuses esivanemate hinged, kes mardilaupäeval tulevad kodusid külastama. Neid ei kardetud, suhtumine oli pigem hell ja südamlik. Samas oli nende käes ülisuur vägi ja võim, neist tuli lugu pidada.

Ka surmahaldjas Mardus polnud kole koll, vaid suure väega olend, kellesse suhtuti hellalt ja südamlikult.

Kaartidel seisab, et Eesti ajal oli iga viimanegi lapike järvepõhjast kruntideks jagatud.

Meid huvitas aga enim, mis on saanud Maardu mõisa lähedasest hiiest. Sestap sõidame suure maantee teetammilt 3 km lõunasse otse mõisa õuele.

Mõisa peahoone vastas on endise viinaköögi õue ehitatud hubane pereelamu kauni aiaga. Õues silkab ringi igas vanuses lapsi. Vabriku talu perenaine Kerti Pellmas räägib, et hiie lähistele on külarahvas rajanud püstkoja ja kooskäimise paiga.

Perenaine annab meile teejuhtideks kaasa Elo, Katariina ja Anni, kes sääski trotsides meid läbi nõidusliku metsa viivad.

Laste juhatusel jõuame mõisast lääne poole minnes võimsa sammassaalina kõrguvasse sanglepikusse. Kuigi puud on umbes poolsada aastat vanad, õhkub neist sügavat väärikust ja pühalikkust. Möödume paarist allikakohast ja jõuame lõpuks enam kui meetrise läbimõõduga sanglepakännuni. See võib tõepoolest olla jäänus kunagisest hiiest.

Läbi võimsa lepiku tulvav kraavi vetevool on selgemast selgem, ümberringi õitsevad turbapinnal salu-tähtheinad. Kummaline on aga võõrliikide — kiritigude, väikeseõielise lemmaltsa ja naadi rohkus.

Lohkudega hiiekivi leida ei õnnestu. Hiljem selgub, et see on tükk maad lõuna pool, kuhu vaid teadjamad teed teavad.

Teadja leiame Raja talust. Perepoeg Leo Lätti räägibki, kuidas teismelisena hiies mängimas käis, võsast vabastatud hiieallikas ja -kivi said 1990ndate alguses Vigala Sassilt õnnistuse.

Talu vanaperemees Ants Lätti kinnitab, et järv ei saanud küll suurem olla, sest sellest pole vanemates juttudes märki.

Küll räägib ta Nõukogude ajal järve asustatud hõbekokredest, kes toodi järve järjekordsel “maailmaparandamise” ajal 1949. Hiinamaa kuldkalad on kohalikega tasapisi segunenud, aga veel 1960ndatel tulnud võrgupüügiga välja kiloseid isendeid.

Reisi lõpetuseks proovime leida Mardu järve vesiväravaid.

Lõpuks tuleb tähendada, et tunnel endise maantee all alati suurenes ja viimaks koguni sisse langes, lõpetades käimise kõrgel kärkal. Uus tee tehti lõuna poole nõkku, kuhu ehitati kraavile kivist sild, mis aga mitu korda on nõudnud lühikese aja jooksul parandust, sest et vesi uuristab tihti liivase aluse.

Leidmata jääbki

Lopsaka rohukasvu ja Tallinnast peale valguva tehnolinnaku tõttu see muistne koht meil leidmata jääbki.

Küsida pole kelleltki, maanteest põhja poole jääb segipööratud tuumasõjajärgse maastikuga maa. Aga küllap annab Mardus siinselegi vähesele põlisrahvakillule jõudu Eestimaa kaunis paik taas õitsemisele pöörata.