Taimravi koduloomadel
Huvi taimede ravi- ja tõrjeomaduste vastu on eelkõige seotud mahepõllumajanduse levikuga, kuid ka inimeste teadlikkuse tõusuga. Paljud ravimid, eriti loomade välisparasiitide tõrjevahendina kasutatavad keemilised ühendid, on püsisoojastele organismidele rohkemal või vähemal määral toksilised. Seetõttu püütakse kogu maailmas leida uusi ravivahendeid, mis oleksid tõhusad, kuid ei saastaks keskkonda. Eriti ohtlikuks peetakse looma kehal kasutatavaid närvimürke sisaldavaid preparaate, mis võivad ohustada nii loomi kui nende omanikke.
Üks lahendus on sünteetiliste kemikaalide asendamine looduslike, peamiselt taimsete saadustega. Seda võimalust uurib etnoveterinaarmeditsiiniks ehk veterinaarseks antropoloogiaks nimetatav teadusharu, mis väliskirjanduse andmeil on praegu jõudsalt arenev suund. Kogu maailmas püütakse leida uusi mõjusaid ravivahendeid, mis oleksid ohutud loomadele ja inimestele ega rikuks loomakasvatussaadusi - piima ja liha.
Etnoveterinaarmeditsiin on inimese tervise huvidest lähtuv tulevikuteadus, mis käsitleb nii loomade tervist kui ka keskkonda. Ameerika teadlased Mathius-Mundy ja McCorkle on seda defineerinud kui rahva uskumusi, teadmisi, praktilisi oskusi ja kogemusi käsitlevat loomade tervishoiuga seotud teadust.
Iga uus on unustatud vana
Loomapidajad on põlvest põlve pärandanud teadmisi loomade haigustest ja nende ravimisest ravimtaimedega. Kuigi tänapäeval pole mitte kõik rahvameditsiini tarkused enam kasutatavad, on ravimtaimed siiski usaldusväärsed - ka inim-meditsiinis pruugitakse palju neist valmistatud prearaate.
Taimedel on nii otseselt tervistavat jõudu kui ka võimet tasakaalustada emotsionaalseid, vaimseid, füüsilisi näitajaid. Teadlaste loodud andmebaasid ning uued tehnoloogiad võimaldavad asjatundjatel herbaalmeditsiini pidevalt arendada-täiustada, teha laboratoorseid teste ja farmikatseid.
Et taimravi on olnud tõhus nii minevikus kui ka praegusel moodsa meditsiini ajastul, on kogu maailmas hoogustunud taimsete saadustega tegelevate firmade ning kompaniide loomine, eriti Põhja-Ameerikas, Kagu-Aasias ja Indias, viimasel aastakümnel ka Lääne-Euroopa maades.
Herbaalmeditsiini osa üldises süsteemis
Ülevaate annab skeem joonisel 1. Alternatiivmeditsiin hõlmab järgmisi distsipliine: rahvameditsiin, herbaalmeditsiin (ravimine taimede või taimsete saadustega), holistika (maailma terviklikkust käsitlev õpetus), homoöpaatia (haiguse ravi selliste ainetega, mis suures koguses tekitavad tervel organismil sellele tõvele iseloomulikke nähte), akupunktuur (nõelravi), muusika- ja värviteraapia jne.
Herbaalmeditsiin on iseseisev osa alternatiivteraapiast, mis omakorda jaguneb mitmeks alajaotuseks: zoofarmakognoosia, etnobotaanika ja etnofarmakoloogia.
Herbaalmeditsiin on maailma vanim meditsiiniharu. Esiajaloolised inimesed jõudsid ravitulemusteni katse-eksituse meetodil või vaatluse teel, jälgides, kuidas haige loom end ise ravib, süües tervisehäirete korral teatud taimi. Sellest on arenenud tänapäevane zoofarmakognoosia - teadusharu sellest, mille põhjal loom leiab teatud ravimtaime mingi kindla haiguse raviks. Teatud loomaliikidel on välja kujunenud instinkt, mis annab "terapeutilist" infot ning ta kasutab mingit kindlat looduslikku ravimoodust.
Vanast ajast on teada, et Etioopia kitsepidajad keetsid riitsinusest kastoorõli, millega tõrjusid kitsedel edukalt sügelislesti. Iidsetest aegadest on kasutusel olnud ka mitmed teised taimed, nagu nugilistevastase efektiga puju (Artemisia spp.), krüsanteem (Chrysanthemum spp.), karuputk (Heracleum spp.), aaloe (Aloe spp.), eukalüpt (Eucalyptus spp.) jpt.
Herbaalmeditsiini eelised
Aga miks peaks loomaarst eelistama mingit taime? Eriti juhul, kui selles sisalduv aktiivne komponent on mingis valmis ravimpreparaadis eraldi puhtal kujul olemas, komponendi annus ja toime täpsemalt määratletav-hinnatav.
Teadus on kindlaks teinud, et taime kui terviku eelised on toimeainete koosmõju ning ohutus ümbritsevale keskkonnale. Pealegi on veel võimalik eri taimi kombineerida, et mõjutada organismi kui tervikut ning mitte tegelda eraldi haiguse kui iseseisva nähuga. Nii saab teiste taimede või nende ekstraktidega kasulike toimeainete mõju suurendada ja mürgiste komponentide toimet neutraliseerida.
Paljud taimed sisaldavad mikroobidevastaseid, antikantserogeenseid, immuunsüsteemi tugevdavaid, putukaid peletavaid ühendeid. Samuti võib leida hulgaliselt taimi, mis sisaldavad näiteks ümarusside ehk nematoodide vastaseid ühendeid. Seejuures võivad putukaid tõrjuvad ja kõhu-usside vastased toimeained mõnel juhul isegi kattuda. Peale kõige muu on taimedes lugematul hulgal toonikume, mis tugevdavad organismi, aidates haigusega võidelda.
Paljud sünteetilist päritolu ravimid on väga tõhusad vaid siis, kui neid korrektselt kasutada. Need ravimid on aga sageli üsna kallid. Kui ravikulud moodustavad suure osa looma tegelikust väärtusest, võib juhtuda, et loom jäetakse ravimata või vähendab tema omanik ravimi annuseid, et neid jätkuks kauemaks (kirjanduse andmetel on seda korduvalt täheldatud näiteks ussirohu levamisooli puhul). See võib aga viia ravimresistentsete haigustekitajate tüvede tekkeni.
Samuti võib loom antihelmintikumide või akaritsiidide regulaarse pikaajalise manustamise puhul kaotada oma loomuliku haigustele vastupanuvõime. Kui töötlemine peaks mingil põhjusel ära jääma, pole harv juhus, et loom haigestub väga tõsiselt.
Paljudele loomapidajatele tundub looduslähedane ravi usaldusväärne ja vastuvõetav. Inimesed usuvad, et taimed on vähem toksilised kui sünteetilised ravimid, olles looduslähedasemad.
Mitmed taimsed preparaadid on tunduvalt odavamad - eriti juhul, kui kasutada kohalikku materjali ja valmistada tõmmiseid kodusel teel.
Taimede või nende saaduste puhul on toormaterjali töödelda suhteliselt lihtne, samuti on nad loomapidajale kättesaadavamad kui tööstuslikku päritolu ravimid. Kasutatavad doosid ei ole rangelt limiteeritud ning taimedel on väga lai kasutusvõimalus.
Raskused
Praktikas on veterinaarse herbaalmeditsiini rakendamiseni siiski veel pikk tee. Eelkõige tuleb teaduslikult selgitada, kas ja millisel määral avaldub taimede tõhusus loomade haiguste tõrjel. Iga konkreetse tõve puhul tuleb iga loomaliigi suhtes ravimtaime ohutust põhjalikult uurida.
Etnoveterinaarmeditsiinis on veel üsna vähe taimi kasutusele võetud, sest:
1) lehti, seemneid või juuri peab sageli olema ebamugavalt palju;
2) taimravi on vähe tõhus või toimetu ägedate viirushaiguste puhul;
3) taimede toimeaine sisaldus varieerub vastavalt aastaajale, kasvutingimustele, kasutusmeetodile jms, seevastu sünteetilistel ravimitel on stabiilne koostis ja toimeulatus;
3) paljud taimed ja kasutusmeetodid on kohaliku iseloomuga, võimatu on kopeerida täpselt sama ravi-skeemi teistesse oludesse (erinevused kliima- või geograafilistes tingimustes);
4) veterinaarmeditsiini puhul ei saa inimeste ravis kasutatavaid retsepte automaatselt üle võtta, eelnevalt tuleb katsetada ja teha uuringuid.
Herbaalmeditsiini uuringud Eestis
Eesti Maaülikooli uuringud on näidanud, et mitmed Eestis kasvavad taimed sisaldavad loomade parasitaarhaiguste tekitajate suhtes nii toksilisi kui kasvu ja arengut mõjutavate omadustega ühendeid. Kõrvuti kohalike taimsete produktidega pakuvad huvi ka mitmed Eestisse imporditud taimsed ravimid, viimasel ajal eriti Austraalia toodete, nagu eukalüpti, kadaka, pipra, teepuu ja tsitruseliste eeterlikud õlid. Nii on antiparasitaar-seid ühendeid sisaldavate ravimtaimede kogum küllaltki lai. Meie teadlaste tulemusi on kinnitanud ka näiteks Valgevenes tehtud loomkatsed. Nii kasutati seal karuputke seemnete tõmmist edukalt lammaste eimerioosi ja strongüloidoosi tõrjeks.
Eesti Maaülikoolis olid biotestide läbiviimisel esmased "katseloomad" sigade sügeliste tekitajad süüdiklestad (Sarcoptes scabiei var. suis) kui väliskeskkonnas eriti suure vastupidavuse poolest tuntud parasiidid. Meie teadurid avastasid karuputke ravitoime sigade sügeliste vastu. Samuti tehti kindlaks koirohu, soolikarohu, nõgese ja puju ekstrakti antiparasitaarne toime loomaväividele, sügelislestadele ning lamba raudkärbsele. Selgus, et ka meie metsades-aedades on taimi, mida saab loomakasvatuses parasiitide tõrjeks edukalt kasutada.
Edasi viidi läbi katsed sigade sooleparasiitidest tingitud haiguste profülaktikaks ning parasiitide arvukuse mõjutamiseks. Katsete käigus selgus, et ümarusside vastu aitavad näiteks puju, kalmus, valge hanemalts, soolikarohi. Mõnel juhul välis- ja siseparasiitide vastane toime kattus. Nii oli meie katsetes soolikarohi (joonis 2) väga tõhus välisparasiitide tõrjel (viimaste surevus 80-90%), kuid osutus tunduvalt vähem mõjusaks näiteks põrsaste siseparasiitide ravis. Samas oli kalmus (joonis 3) tugevate raviomadustega sigade süüdiklesta suhtes (parasiitide surevus kuni 98%) ning on meie esialgsetel andmetel osutunud äärmiselt mõjusaks ka põrsaste sooleparasiitide tõrjes (katsetingimustes ilmnes antibiootikumidega võrreldes isegi samaväärne toime). Üllatavalt heaks siseparasiitide vastaseks vahendiks osutus põrsastel kõrvits (joonis 4). Ega asjata kutsuta kõrvitsat rahvasuus miniapteegiks. Purustatud seemnete andmisel vabanesid sigade katsegrupi loomad peaaegu täielikult Oesophagostomum spp. nakkusest.
Küüslauk (joonis 5), mida tuntakse kui tugevat mikroobidevastast vahendit, südametugevdajat ja vere kolesteroolisisalduse alandajat, on veterinaarmeditsiinis kasutusel olnud peamiselt parasitoloogias - nii repellendina (tõrjevahendina) kui ka haigustekitajate surmamiseks. Meie andmetel on küüslauguekstrakt osutunud välispidiselt keskmiselt tõhusaks parasiitide tõrjevahendiks, seespidiselt saavutasime sellega farmikatsetes põrsaste ösofagostomoosi korral 60-75%-lise Oesophagostomum spp. nematoodide (ümarusside) suremuse.
Organism tugevneb
Taimedes on peale otseste toimeainete veel lugematul hulgal taimseid toonikume, mis tugevdavad organismi ja aitavad tal endal haigusega võidelda. Nii näiteks söödeti ühele ösofagostomoosi põdevate põrsaste katsegrupile pidevalt kogu suve jooksul peale tavasööda värsket valget hanemaltsa (joonis 6) ja võilille (joonis 7). Mingeid ravimeid ei kasutatud. Tulemus oli, et põrsastel ei täheldatud kaalu- ega isukaotust ning nad vabanesid 3 kuu jooksul iseeneslikult umbes pooltest kunstliku nakatuse käigus manustatud nakatamisvõimelistest vastsetest.
Kuigi oleme saanud ridamisi positiivseid tulemusi, on lõplikke järeldusi teha veel vara. Senised tulemused annavad kätte suuna, kuidas alternatiivteraapia alaseid uuringuid kohalikes oludes planeerida. Samuti annab seni tehtu alust tulevikuväljavaadeteks.
Kokkuvõte
Kirjanduse ja meie enda senise töö põhjal saab teha järgmisi üldistusi.
1. Herbaalmeditsiin ei ole veel maailmas üldtunnustatud universaalne ravimeetod loomade haiguste tõrjeks, sest kõiki võimalusi ei ole osatud ära kasutada. Herbaalmeditsiin on jõudsalt arenenud vaid enam arenenud riikides, kus seda on uuritud eeskätt veterinaariat õpetatavates õppeasutustes.
2. Teadustöö on oluline ja möödapääsmatu etapp looduslike vahendite ravitoime kindlakstegemisel ning uute ravimite väljatöötamisel.
3. Meil tuleks kohalikes oludes igati uurida ja arendada etnoveterinaarmeditsiini, et järele jõuda arenenud riikidele. Esialgsed tulemused koduloomade parasiitide tõrjes tõendavad veenvalt, et alternatiivteraapia põhimõtteid on vaja kohalikes oludes julgemini rakendada, seega süvendatult uurida võimalusi looduslike vahendite kasutamiseks nii suur- kui väikeloomadel. Pealegi on need katsed suhteliselt odavad ja tulemuste usaldusväärsus suur, sest näiteks farmis toimuvad katsed samas keskkonnas, kus tulevasi preparaate ravi otstarbel kasutama hakatakse.
Erika Mägi on Eesti Maaülikooli parasitoloog
Artikkel ilmus ajakirja Maamajandus jaanuarinumbris (2009).
