Maamajandus

TÄISMAHUS: Jõuline, ent sõbralik vana-tori hobu paelub Helsingi ratsapolitseid

 (23)

TÄISMAHUS: Jõuline, ent sõbralik vana-tori hobu paelub Helsingi ratsapolitseid
Ute Wohlrab on kahekümne kuue vana-tori hobuse perenaine.Foto: Rauno Volmar

Eestimaasse armunud sakslanna aretatavad hobused on kultuuriline mälestusmärk.

Kaks tursket täkku, lihased pingul, tõusevad tagajalgadele ja löövad kabjad kokku. Jäävad koplis sekundiks päikese taustale püsti seisvana pidama. Siis panevad maha langedes maa vappuma, viimased lumeriismed lendama. See vaatepilt on kui monument sakslanna Ute Wohlrabile hiigeltöö eest vana-tori hobuse päästmisel.

Mänglemisest tüdinud täkud nosivad heina. Lakad lehvimas, hiigelsuurtena tunduvad pead toitu ahmimas. Fotograaf möödub parima jäädvustuse saamiseks neist turskema tagant. Otse läbi kapjade löögiulatuse.

Õbluke Ute Wohlrab, kahekümne kuue vana-tori hobuse perenaine, ei torma piltnikku ohualast välja kiskuma. Naeratab hoopis enesekindlalt. Räägib, et vana-tori hobune on vana rahu ja suur sõbralikkus ise. Iga teine täkk oleks söömist eksitanud ja saba tagant möödunud piltnikule kabjaga äsanud. Aga mitte vana-tori. Selles jõu ja rahu sümbioosis ongi Ute poolt Eestimaale tagasi antava hobusetõu saladus.


Paslik pättide ohjeldamiseks

Hiljaaegu naasis Ute koos mõttekaaslastega Helsingi messikeskusest Horse Fairi nimeliselt hobumessilt. „Täna on Helsingi ratsapolitseil üks tori hobune ja üks vana-tori hobune. Nad olid väga huvitatud just nimelt vana-tori hobuste kasutamisest,” räägib Ute särasilmi oma Valgamaa kodutalus, mille kitsukestes ruumides nuusib külastajaid kolm väga suurt ja ülisõbralikku koera.

Ute sõnutsi on Soome politsei huvi põhjuseks just vana-tori hobuse isikuomadused. Ühelt poolt on loom massiivne, jõuline ja seega respekti äratav. Teisalt paelub ülim sõbralikkus ja rahulikkus, mis ei tee hobust ka kriisisituatsioonides, näiteks rahvamasse tõrjudes, närviliseks.

Neljakümne kahe aastase, vabalt eesti keelt kõneleva Ute suur missioonitöö algas aastal 1988, kui ta kohtus Lõuna-Saksamaal elades esimest korda eestlastega. Aasta hiljem oli ta esimest korda Eestis. Armus me maasse ja vaimsusesse, sitkusesse. Üheksakümne neljandal tuli päriseks Eestisse, mõned aastad hiljem ostis Valgamaal pisikese talu. Avastas maad ja rahvast ning leidis vana-tori hobuse, ununema kippuva tõu.

Märatsev täkk taltub

Ute nimelt pani tähele, et tänapäevane tori hobuste aretus on liialt kaldu sporthobuse poole, aga maal on veel alles puhaste geenidega algset tõugu, mida hakati saja viiekümne aasta eest aretama ja mis pälvis just Vene armee ohvitseride tähelepanu. Ute kohtus Hargoga 1994. aastal, kui täkk oli halvast kohtlemisest metsik. Ta purustas vankri ja muutus inimestelegi ohtlikuks. Viimaks surusid toonased omanikud looma kuuri puuriitade vahele, kus ta liikudagi ei saanud ja nälgis. Tuli Ute, rääkis täkuga ja see kõndis hirmunud külarahva imestuseks naise järel oma vangistuspaigast välja kui truu koer.

Ute jutud hobuste leidmisest ja päästmisest on jõudnud raamatu „Hannes ja Hanna” kaante vahele. See räägib mahajäetud loomade tunnetest. Raamatu peategelased olid aga mõne aasta eest määratud…
mahalaskmisele, sest üks küla ei saanud hakkama kahe metsistunud hobusega, keda küll toideti, kuid ei hooldatud. Helistati Utele: tule hobuseid vaatama. Algul Ute tõrkus, siis sai loomaarmastus võitu. Ja mida ta nägi! Kaks hooldamata ja metsistunud looma olid ju vana-tori hobused! Loomad, kellega keegi ei suutnud hakkama saada, allusid Utele paukselt. Nüüd on mahalaskmisest päästetud Hannes ja Hanna sakslanna talu koplis, õuele minnes kingib Ute neile alati oma hoolitseva pilgu. Ja hoolimata loomatohtrite väitest, et eluvintsutused on Hannese spermale põntsu pannud, ootab Hannese praegune kaasa varssa.

Hakka või uskumagi, et Ute räägib loomade keelt. Ta suhtleb hobuste, koerte, kitsede ja kanadega nii eesti kui ka saksa keeles, laseb vahetevahel täkke utsitades vallale ka kiledaid hüüatusi ja kõik hoolealused kuulavad teda. Talitavad ta käskude järgi.

Veel kaua pikal koduteel seisab mu silme ees pilt tagajalgadel täkkudest õblukese naise taustal. Ja ma ei hakkagi end ja lugejat vaevama tõuaretuse saladuste ja hobusearetajate erimeelsustega. Kõik Ute juures kogetu oli lihtsalt ilus ja aateline. Selliste inimeste ja hobuste üle võib Eestimaa uhke olla.



Vanaisade vankrihobune saab geenianalüüsi

Juriidiliselt vana-tori hobust veel olemas ei ole. Sest puudub hobusetõu tähtsaim juriidiline tunnusmärk – tõuraamat. Selle saamiseks-loomiseks on Ute asutanud vana-tori hobuse ühingu, mille kahesajal liikmel on kokku seitsekümmend vana-tori hobust. Ute on oma tegevust tutvustanud arvukail messidel ja hobuüritustel. Jõudnud välja riigikogu põllumajanduskomisjoni ning põllumajandusministri jutule.

Saksamaa laboris käib vana-tori hobuste karvade geneetiline ekspertiis. Ute usub, et tõu ametlik seadustamine ei ole kaugel.
Vana-tori hobuse ühing annab kodulehel teada, et tahab säilitada sellise väljanägemise ja iseloomuga hobust, keda näeme vanaisa vanadel koltunud fotodel vankrit vedamas. „See suurepärase iseloomuga, rahumeelne ja võimsa välimikuga hobune on meie kultuuripärandi vaieldamatu osa,” teatab ühing. Ühingu andmeil elas aastal 2008 Eestis veel 200 puhasaretatud vana-tori hobust, nüüd on neid alles seitsmekümne ringis.

Eestis on ainult 13 puhasaretatud mära, kelle vanus on kuni 15 aastat. 15 aasta jooksul sündis vaid 20 puhasaretatud varssa. 2009 ja 2011 ei sündinud neist ühtki.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare