Talu nagu munakoore sees
“Klõksu ei käinud,” ütleb Järvamaa Laupa küla Lillenõmme talu peremees Jüri Eibak.
“Teadsime juba lastena väga hästi, kus meie talu oli. Vanaisa käis iga pühapäev oma eestiaegse talu piirid läbi ja hoidis metsasihi korras. Arvas, et küll nad ükskord tagasi annavad!”
Lillenõmme talu sai Jüri vanaisa Oskar Eibak Vabadussõjas osalemise eest aastal 1922. Omal ajal oli see Laupa kandi üks tegusamaid. Praeguse peremehe vanaemast Marta Eibakust räägiti toona kui edumeelsest taluperenaisest, kelle nime kohtas ka aastatel 1927−39 ilmunud ajakirjas Taluperenaine.
Ka Jüri loomakasvatajatest vanemad jäid oma koju ning nii kasvas poegki sügaval stagnaajal tegelikult taluoludes.
Talude taastamiseni oli aga 1981. aastal, kui noormees Türi keskkooli lõpetas, veel aega ja nii hakkas ta hoopis meremeheks. “Olen küll kolhoosis töötanud − Hiiu Kaluris!” naerab ta.
Mõne aasta pärast aga hakkasid kalapüügikvoodid vähenema ning laevastik alla käima. Teenistus jäi nadiks ning 1989. aastal tuli ta merelt ära.
Lehma poegimine polnud uudis
Kuigi Jüri Eibakule anti maakasutusakt pidulikult üle taluliidu asutamiskoosolekul, oli Paide rajooni täitevkomitee andnud talle maakasutusõiguse juba 1988. aastal 29. septembril.
“Oma maid ma tagasi ei saanud, teisel pool Pärnu maanteed oli kolhoosi ristikupõld, seda ei antud,” meenutab peremees. “Aga maja tagant sain rohkem, kui vanasti oli. Vana talu oli 22 hektarit, mina sain 30.”
30 hektarit küll, aga kuidas seda harida, kui tehnika kohta võis kirjutada ümmarguse nulli? 1989. aastal sai värske taluperemees uue Belarussi, ühekaupa hakkasid tulema haakeriistad.
Lisaks maale olid algpagasis targad vanemad ning omaenda teadmised-kogemused lapsepõlvest. “Ei, lehma poegimine ega seaaia puhastamine mulle küll mingid uudised polnud, seda olin lapsest peale teinud,” kinnitab Eibak.
“Algul plaanisin hakata pulle kasvatama, aga keegi ei müünud pullvasikaid,” räägib ta plaanidest. Nii tuli jääda piimakarja juurde. Kui põllumajanduse omandireformiga hakati tagastama loomi, said Eibakud neli tiinet mullikat. Jüri isa oli ise Laupa farmis tööl ning teadis, keda valida.
“Loomad saime sügisel koplist, eks nende kinnipüüdmise ja oma lauta saamisega oli möllamist küll,” lisab peremees.
Talu algaastail käis ta ka kolm nädalat Rootsi taludes. “Sealt sain pildi ette, kuidas võiksime perega talu pidada ning normaalselt ära elada!”
Raamatupidajad tegid suitsukatet
Tasakaaluka mehena ütleb Jüri Eibak, et kriise, kui tunneli lõpus üldse valgust ei paistnud ning peast käis läbi lõpetamise mõte, on temal olnud vaid üks – sajandivahetuse Vene kriis, mil turu ärakukkumine viis põhja mitu piimakombinaati koos põllumeeste rahaga.
“Paides oli raha pidevalt kinni, tuli käia seal palvetamas,” meenutab ta. “Ise nägin, kuidas raamatupidajad üksteisele suitsukatet tegid. Üks ütles, et helistage teisel telefonil, siis aga andis teisele märku, et ärgu telefoni võtku. Kuid ega neil ka kuskilt võtta polnud!”
Kui Paidega asi hapuks läks, käis Jüri korra ka Rapla Lactos turustusvõimalusi uurimas. “Õnneks polnud seal vajalikku inimest tol päeval kohal ning jutt jäi rääkimata!” on mees rahul, et järgmisest pankrotipesast pääses. Õnneks võttis E-Piim tootjaid juurde ning sellest peale on rahu majas.
Praegu kasutatakse 60−80 hektarit maad, millelt tehakse poolesajale loomale rullisilo ja heina. Sellise suuruse jaoks on olemas kogu vajalik tehnika ning aega jääb ka hobide ning pere jaoks. Uued ajad on aga kaasa toonud uusi muresid.
Rendileandja teab täpselt
“Olen nagu munakoore sees,” ütleb Jüri Eibak oma maavaldusi iseloomustades.
Ümberringi on maad erastatud. Osa naabermaid kuulub Järvamaa Kutsehariduskeskusele, teine osa Laupa farmile, mida peab inglane. Kolmandalt poolt piirab talu mets koos jõega, neljas jookseb kokku Laupa asulaga. Nii et laienemisvõimalust praktiliselt pole.
Maa juurde muretsemist takistavad ka järjest tõusvad müügi- ja rendihinnad. “Maa omanik teab täpselt, palju sul maad on ja kui palju toetusi tuleb, sõidab õue ja loeb need sulle ette,” räägib talunik viimase aja rendipraktikast.
“Kui teaks, et keegi viiest lapsest talu üle võtaks, tasuks laiendamise peale mõelda,” arvab mees.
“Praegu on talu paraja suurusega: naine lüpsab, mina varun sööda ja söödan. Kui peaksime laiendama, siis kõike – karja, lauta, masinaparki.”
Jüri Eibaku sõnul on talu praegune suurus äraelamiseks paras. “Elu on normaalne. Piimahind on hea, lisa saan teenustest ja toetused lasevad elada. Tõmblemist ja siia-sinna lahmimist on selle kahekümne viie aastaga kõvasti vähemaks jäänud.”
Mõned tulevikuplaanid on siiski: et piimakarjale võiks kõrvale võtta lihaveised. See ei nõua esialgu olulisi lisainvesteeringuid. “Ja kui vanemaks jään ning piimakari üle jõu käima hakkab, siis lihaveistega tulen ikka toime!”
Kommentaar
Kaul Nurm
ETKLi peadirektor
Tulin keskliitu aastal 1992, kui midagi polnud saada. Ajasime talunikele välja toetust sordiseemne ja tõuloomade ostuks. Riigimetsast eraldati raielanke taluhoonete ehitamiseks, ka ehitusmaterjalifirmad andsid üht-teist. Kõik need ressursid vajasid õiglast jagamist, see oli üks taluliidu ülesandeist.
Hakkasime tegelema ka nõustamise ja koolitusega. Alustasime koostööd Taani Põllumajanduse Nõustamiskeskusega ja töötasime välja nõustamissüsteemi, mida Taani eeskujul juhtisid taluliidud maakondades ning keskliit riiklikul tasandil. Saime Taanist ka erialast nõu.
See toimis hästi seni, kuni PHARE projektikonkursi nõustamissüsteemi ülesehitamiseks Eestis võitsid taanlaste asemel hollandlased. Nemad õpetasid vaid nõustamise psühholoogiat. Sellega lõhuti taluliitude loodud, tootjate huvidest lähtuv nõuandeorganisatsioon ja asendati tänini toimiva lõtvade sidemetega juhitamatu süsteemiga.
Algaastail põllumajandussaaduste turustamisega probleeme polnud. Mäletan, et ütlesin 1991. aastal: seni kuni Venemaal on nälg, meil turuprobleeme pole. See oli ennustus, millega olen elus kõige rohkem mööda pannud, sest juba 1994. aasta paiku hakkas Vene turg kukkuma ja kukkus täielikult kokku 1999.
Turu kukkumine viis kaasa hulga piimakombinaate: Pärnu, Tartu, Ühinenud Meiereid, Lacto. Ka ei suutnud me selleks ajaks koolitada ühistegevuse spetsialiste, kes oleksid saanud ühistegevuslikel alustel tööstusi juhtida. Turu äralangemine viis kaasa palju talusid.
Öeldakse, et Mart Laar suretas põllumajanduse välja. Peamine põhjus oli siiski Vene turu kokkukukkumine. Riigieelarves polnud raha, et eksporti Venemaale toetada.
Turustusvõimaluste laiendamiseks tõi Laar Brüsselist assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga. Tänu sellele saime õiguse sinna müüa, kuid tollal ei suutnud me veel täita Euroopa toiduohutusnõudeid. Olime olukorras, kus koduturg oli impordile avatud, kuid Vene ja Euroopa turg meile suletud.
See lõi talusid väga kõvasti. Olukorda oleks tulnud parandada talude suurema toetamisega. Kuigi 1994. aastal otsustas EV Riigikogu, et Eestis minnakse üle valdavalt taludele, asuti toetama suuremaid ettevõtteid.
Esimesed riiklikud toetused kehtisid taludele alates viiest hektarist ja viiest lehmast. Tuli kapitalitoetus, mis oli sisuliselt esimene investeeringutoetus ning andis eelised suurematele ja edukamatele. SAPARDi programm oli samuti suunatud edukamatele, sest määravaks tõsteti majandusnäitajad. Ka esimese maaelu arengukava (MAK 2004−2006) investeeringumeetmed ei parandanud olukorda.
Taluliit arvab, et Eestis oleks tulnud rakendada diferentseeritud otsetoetusi ja enam taludele suunatud investeeringutoetuste poliitikat. Siis oleks meil praegu palju rohkem talusid. Talu pole üksnes majandamisvorm, sellel on oma filosoofia, mille märksõnadeks on loodushoid, töökust ning ettevõtlust soodustav kasvukeskkond lastele, inimsõbralikkus.
