Talupäevadel otsitakse lahendusi
Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm, kas tänavusi talupäevi võib pidada peoks katku, vabandust, masu ajal?
Probleemidest mööda vaatamine pole lahendus – tuleb analüüsida ja mõelda, mis selles situatsioonis edasi teha. Kindlasti võetakse meie traditsioonilises kõnekojas üles küsimus, kuidas tulla toime majandussurutise ehk masuga põllumajanduses.
Kas mõni lahendus on juba käeulatuses?
Olemata küll tegevpõllumees, arvan, et iga talupidaja peaks oma majandussituatsiooni läbi analüüsima. Eeskätt tuleb kontrolli alla saada kulud. Selleks tuleks vaadata üle tootmisprotsess – analüüsida, kus on suuremad kulud. Nendega tulekski tegelema hakata, et säästu saada.
Kallid tootmismeetodid on ehk otstarbekas mõneks ajaks tagaplaanile paigutada. Eriti tuleks kokku hoida piimakarja sektoris. Kallid söödaratsioonid, millega tahetakse saavutada väga suur piimatoodang lehma kohta, ei pruugi anda majanduslikult kõige optimaalsemat lahendust.
Tulupoolt saab talunik vähem mõjutada kui kulude poolt. Muidugi tuleb pidada hinnaläbirääkimisi, kuid suurt kasu pole sealt loota.
Mida riigivõim saab teha olukorra leevendamiseks?
Teine pool on muidugi majanduskeskkonna ja poliitiliste meetmete pool. Siin mängib väga suurt rolli põllumajandusminister koos oma kabinetiga – milliseid uusi meetmeid välja pakutakse.
Praegu on kuum teema ministrite nõukogu määruse nr 73/2009 artikkel 68, mis lubab suunata ELi otsetoetusi ümber haavatavate sektorite ja uute väljakutsete toetamiseks. Need uued väljakutsed ELi tasandilt vaadates on kliimamuutused, bioloogiline mitmekesisus, bioenergia ja nendega seotud innovatsioon. Samuti muutused piimasektoris.
Selle artikli raames on lubatud otsetoetusi teatavas mahus – maksimaalselt 10% – ümber suunata probleemsete valdkondade toetamiseks. Kavas on ka Eestis ELi soovitusi rakendada.
Määrus pole veel vastu võetud, aga julgen ennustada, et suure tõenäosusega saavad järgmisel aastal alla 100pealised piimakarjad täiendavat toetust.
Kas nemad on kõige haavatavama sektori sees kõige haavatavam rühm?
Jah, ja siin on mitu põhjust. Eelkõige väikekarjade ebavõrdne kohtlemine piimatöötlejate poolt – neile makstakse endiselt tunduvalt väiksemat hinda. Taluliit on teinud oma ettepanekud ministeeriumile selle ebavõrdsuse likvideerimiseks, aga poliitilise konsensuse puudumise tõttu pole seadusloomeni jõutud.
Millised need ettepanekud on?
Oleme esitanud kolm põhilist nõuet. Esiteks tuleks kogu varumispiirkonna ulatuses maksta võrdse kvaliteedi eest võrdset piimahinda. Teiseks, piima varumiskulud peaksid sisalduma ettevõtte tootmiskuludes. Neid ei tohiks panna eraldi arvetena kohustuseks piimatootjatele.
Kolmandaks, kõikidel piimavarujatel peaks olema piima kokkuostu kohustus. Et piimakombinaat ei saaks ühel päeval öelda, et sinu piimale ma järele ei tule. Küsimus on ainult selles, kellel see kohustus peaks lasuma. Meie ettepanekul peaks kohustus olema talule kõige lähemal paikneval varujal. Aga varujad saaksid ka omavahel vahetusi teha.
Need meetmed tagaksid kogu sektori võrdse kohtlemise. Ebavõrdsuse esimesed viljad on sellised, et paljud piimakarja omanikud on lõpetanud tootmise või läinud üle lihaveisekasvatusele.
Kas talunikke peaks ka natuke julgustama? Lõputu kokkuhoid ei taga ju arengut.
Raha peab ringlema ja lõputu iga hinna eest kokkuhoidmine tähendakski seda, et maandume naturaalmajanduses. Hoiduda tuleks mõttetutest kulutustest, aga vajalikud tarbimis- ja tootmiskulutused tuleb ära teha.
Upitame oma enesehinnangut, võrreldes end lätlastega, kuid mida võiksime põhjanaabritelt õppida?
Soome põllumehed taluvad praegust kriisi paremini kui eestlased. Selleks on mitu põhjust. Soome toiduainetööstus on valdavas osas talude omanduses ehk siis ühistegevuse kaudu kontrolli all. Seepärast kontrollivad Soome põllumehed turusituatsiooni otsesemalt. Võib öelda, et üle saja aasta tagasi loodud ühistegevus kannab ka tänasel päeval silmnähtavalt vilju.
Teisalt on soomlastel aastatega välja kujunenud tugev hoiak tarbida soomemaist. Sõjakogemused on väikerahvast õpetanud, et oma toit on riigile strateegiliselt tähtis.
Mis tänavustel talupäevadel teistmoodi on?
Jänedal näeb tänavu rohkem põllumajandusloomi kui mullu. Ka tehnika hulk ei vähene. Talutoitu tahame veelgi rohkem esile tuua. Uus on see, et avatseremoonia toome seekord rahva keskele. See ei toimu mängude väljakul, vaid püsilaval.
Ostlemine tänavustel laatadel on olnud elav. Tundub, et potipõllumehe amet on taas ausse tõusnud.
Läti kolleegid rääkisid, et kevadel olid neil kaks suurimat defitsiiti kartuliseeme ja seapõrsas. Inimesed, kes kaotasid töö, kuid omasid maalappi, hakkasid ise endale sööki kasvatama.
On välja arvutatud, et näiteks kodune köögiviljakasvatus ei tasu ära, maksad peale.
Arvan, et selline mõtteviis ongi üks maailma hukkaminemise põhjusi, kui kõike mõõdetakse ja tehakse ainult tasuvuse printsiibil ja raha pärast. Potipõllumajandus aitab alles hoida toidu tootmise oskused ja traditsioonid, mis hakkasid koonduma juba liiga väikese grupi kätte. Mida laiemal pinnal need oskused on, seda tugevam on riik, seda kindlamini võime end tunda.
