Talupidajate Keskliit: Maaelu säilitamine ilma rahata ei ole võimalik
Rahandusministri otsus mitte kooskõlastada Maaelu arengukava aastateks 2014- 2020 ja vaidlustada selle kaasfinantseerimise määr on kahetsusväärne ja tõstatab mitmeid küsimusi. Eestimaa Talupidajate Keskliidu hinnangul on Eesti Päevalehes toodud käsitlus ühekülgne ja kantud peamiselt mitte asja sisust, vaid lähenevatest valimistest ja lähiajal toimuvatest muutustest valitsuses.
Eestimaa Talupidajate Keskliidu avaldus:
Maaelu säilitamine sellesse rahaliselt panustamata ei ole võimalik. Hõredalt asustatud maapiirkondades on nii perede kui väikeettevõtete kulud oluliselt suuremad kui tiheasustusaladel, samas maaelanike sissetulek moodustab üksnes 60- 70 % linnaelanike omast. Külad ja maa-asulad tühjenevad järk-järgult inimestest, kiireneva väljarände tõttu kasvavad kulutused taristu ja avalike teenuste ülalpidamiseks ning teenuste kokkutõmbamisega kaotame needki lastega pered ja ettevõtjad, kes muidu maalt linna või Soome ei kipu. Muuhulgas just selliste arengute leevendamiseks, aga ka innovatsiooniks, keskkonnahoiuks ning paljudeks muudeks kogu ühiskonnale olulisteks tegevusteks on Euroopa Liidu riikides maaelu arengukavad, mida rahastatakse nii EL eelarvest kui liikmesriikide endi poolt kaasfinantseerimisega.
Nn vanadele liikmesriikidele on seni kehtinud kohustus kaasfinantseerida oma maaelu arengukavasid vähemalt 50% ulatuses. Neile, kes ühinesid EL-ga 2004 aastal, oli seni ette nähtud vähemalt 25%-line siseriiklik kaasfinantseerimine. Lõppeval perioodil kaasrahastas ka Eesti meie maaelu just selles proportsioonis, ehk neljandik vahendeid tuli meie riigieelarvest. Kogu pika perioodi vältel, kui uut maaelu arengukava on koostatud, olid need reeglid jäänud samaks ja selle arvestusega sai arengukava aastateks 2014-2020 novembri lõpuks kaante vahele.
Eestimaa Talupidajate Keskliidul on uuele maaelu arengukavale mitmeid etteheiteid ja talupidajate meelest ei arvesta see piisavalt peretalude ja väiketootjate huvidega, kuid rahastamisskeemi osas on ETKL alati toetanud Põllumajandusministeeriumi tehtud tööd. Ette oli nähtud kaasfinantseerimine 25% ja selle arvestusega kogu rahakasutus ka planeeriti. Lõppude lõpuks oli tegu minimaalse lubatud määraga ning valdav enamus liikmesriike panustab tegelikult oma maaelusse oluliselt rohkem vahendeid kui see minimaalne nõutud kaasfinantseerimise määr. Pole ülearune märkida, et arengukava oli esmasel kooskõlastusringil juba länud suvel, siis polnud ei rahandusministril ega peaministril mingeid märkusi 25%lise kaasrahastamise küsimuses.
Eelmise aasta lõpus toimusid aga Brüsseli koridorides muutused, mis ongi tänase segaduse allikaks. Majanduskriisis vaevlevate riikide nõudmisel leevendati detsembris osade riikide, sealhulgas Eesti jaoks minimaalset kaasfinantseerimise määra 15%-ni. Samal ajal oli kogu Eestis tehtud kolmeaastane ettevalmistustöö ja vahendite jaotus tehtud arvestusega, et kohustuslik kaasfinantseerimise määr on vähemalt 25%. Sellisena jõudis uus arengukava kooskõlastusringile nii läinud suvel kui sügisel .
Kindlasti pole tänases olukorras mõistlik ega õigupoolest isegi võimalik viimasel minutil eelarvet vähendada ca 11% ehk 114 miljoni euro võrra. See tähendaks kogu maaelu arengukava ümbertegemist, milleks võib kuluda mitmeid kuid, isegi kuni aasta. „Tänu“ Euroopa institutsioonide suutmatusele leppida kokku uuendatud põllumajanduspoliitikas ja sellega seotud eelarves on meil niigi olukord, kus maaelu arengukava rakendamine on lükkunud ühe aasta võrra edasi. Seda veel aasta võrra edasi lükates oleksid tagajärjed Eesti põllumajandussektorile ja maaelule laiemalt väga rängad.
On oluline mõista, et maaelu ja põllumajanduse jätkusuutlikkuse kindlustamine tugineb just maaelu arengukaval. Euroopa Liidu jõukamate riikide maksumaksja, kes on nii põllumajanduse otsetoetuste kui maaelutoetuste peamine finantseerija, on avaldanud selget soovi, et tagataks maaelu jätkusuutlikkus, sealhulgas nii majanduslik, keskkondlik kui ka sotsiaalne jätkusuutlikkus. See on eelduseks ja põhjenduseks, et need vahendid Eestile eraldatakse. Praegune olukord, kus on oht kogu tehtud töö liiva jooksmiseks ja vahendite väga suureks vähenemiseks, seab selle eesmärgi täitmise kahtluse alla.
Talupidajate Keskliit on korduvalt väljendanud oma muret rahaliste vahendite jagunemise pärast erineva suurusega tootjate vahel. Näiteks 2011. aasta statistika kohaselt on kõige väiksemate ja kõige suuremate põllumajandusettevõtete kõikide toetuste summa vahe iga põllumaa hektari kohta umbes 80 eurot väiksemate tootjate kahjuks. Eelarve võimaliku vähendamisega tekib oht, et löögi alla satuvad just need väiksemad tootjad, kes moodustavad Eestile omase taludel põhineva hajaasustuse ja on meie maakultuuri edasikandjateks.
Eestimaa Talupidajate Keskliit toetab Põllumajandusministeeriumi ja ministrer Seederit maaelu arengukava eelarve kaitsmisel ning taunib kava seda vähendada. Ühtlasi mõistame hukka halvasti varjatud avaliku arvamusega manipuleerimise katsed, mis avalduvad näiteks maaelu ja laste huvialaringide toetamise kunstlikus vastandamises. Küllap on lugejad arukamad, kui „tagatoad“ arvata oskavad ja näevad sellised trikid kergesti läbi.
