Väljendasime omi seisukohti Teile läinud aasta detsembris saadetud ETKLi kongressi deklaratsiooni kaudu. Oleme informeeritud ka detsembris toimunud Euroopa Ülemkogus esitatud ettepanekust, mille kohaselt otsetoetuste (ÜPP I sammas) tase Eestis võiks tõusta kuni 75% EL keskmisest, kuid samas langeks olulise vähendamise alla maaelutoetused (ÜPP II sammas). Eestimaa Talupidajate Keskliidu arvates on see Eesti jaoks ohtlik valik. Oleme veendunud, et tasakaalustatud ja säästliku põllumajanduse ning maaelu areng Eestis vajab võrdsel määral nii ÜPP esimest kui teist sammast. See omakorda tähendab aga, et I samba otsetoetuste kasvades peaks võimaliku vähenemise asemel samas proportsioonis tõusma ka II samba eelarve. Miks on see oluline? Selleks on mitmeid põhjuseid:

1. Eesti põllumajandus on eemaldumas euroopalikust multifunktsionaalsest mudelist. Ühetaoline otsetoetuste süsteem suurendab suurte agrofirmade konkurentsieeliseid ja viib Eesti põllumajanduse industriaalsele alusele ning ulatuslikule kontsentratsioonile. Põllumajanduse kontsentreerumine üksikute kergesti võõrandatavate suurfirmade kätte kahjustab Eesti toidujulgeolekut. Juba täna langeb Eestis ligikaudu 53 % otsetoetustest vaid 0,5% põllumajandustootjate kätte ning koguni 75% kõigist otsetoetustest üksnes 1,7% põllumajandustootjate kätte. Kuigi Euroopa Liidu keskmisena on see suhe märksa paremini tasakaalus ja 85% otsetoetustest jaguneb 19% tootjate vahel, leiavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament, et tänane otsetoetuste jagunemine tootjate vahel ei ole toetuste eesmärkidega kooskõlas ja on heaks kiitnud otsetoetustele ülempiiride kehtestamise. Eestis aga erineb see proportsioon EL keskmisest umbes 10 korda suurtootjate kasuks. Sedavõrd ebaproportsionaalne otsetoetuste jagunemine moonutab tugevalt konkurentsitingimusi tootjate vahel üsna sarnasel moel, kui erinevad toetuste tasemed moonutavad konkurentsi liikmesriikide vahel. Nende konkurentsimoonutuste vähendamiseks ongi vaja võrdväärset ÜPP II sammast ja tugevaid maaelu meetmeid, mis pakuvad tasakaalustavat mõju ning aitavad ka väiksematel ettevõtetel teha neile vajalikus mahus investeeringuid.

2. Otsetoetuste kaudu ei ole võimalik suunata Eesti põllumajanduspoliitikat soovitavas suunas ega kutsuda esile vajalikke struktuurseid muutusi. Näiteks toimub ÜPP II samba toetusel ennetav põlvkondade vahetuse julgustamine taludes. Meie põllumajandusettevõtteid ei müüda välismaistele investeerimisfondidele mitte niivõrd seetõttu, et neil oleksid olulised finantsraskused, vaid sageli põhjusel, et eestlastest omanike vanus on ületanud või ületamas pensioniiga, mis tingib ettevõtete müügi. Investeerimisfondidel puudub aga meie maaeluga igasugune suhe ja tõenäoliselt müüakse peale konsolideerimisi suurem osa meie põllumajandussektorist – sealhulgas toidu tootmiseks vajalikust põllumaast – edasi kolmandate riikide kapitalile, mis omakorda seab ohtu meie toidujulgeoleku. Üha jõulisemalt tegutseb maade haaramisel kogu maailmas näiteks Hiina, tegutsedes juba aktiivselt Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas ning maad kuulamas on käidud ka Ida-Euroopas, sh Eestis ja endistes NSVL liiduvabariikides. Ja Hiina pole ainus huvitatud osapool.

3. Otsetoetustest väiksema osa saavad Eesti rahvuslikul kapitalil põhinevad peretalud ning see piirab nende investeerimisvõimekust, mis ei parane kahjuks oluliselt ka sel juhul kui meie otsetoetused tõusevad 65 - 75% Euroopa Liidu keskmisest. Veelgi enam, ebavõrdsus tootjate vahel tegelikult süveneb veelgi. Kui näiteks 1000 hektarilisele tootmisüksusele laekub 65% toetustaseme juures järgneva seitsme aasta jooksul täiendavalt seni laekunud toetustele 630 000 eurot, millest piisab kogu teraviljatehnoloogia väljavahetamiseks, siis sama otsetoetuste taseme juures laekub 100 hektari suurusele peretalule (mis on tegelikult niigi juba kolm korda suurem kui EL keskmine talu) seitsme aasta jooksul vaid 63000 eurot, millest ei jätku isegi ühe võimsama traktori ostmiseks, rääkimata kombainist, külvikust, adrast ja muudest mullaharimisriistadest. Seetõttu ongi peretalude ellujäämise võtmeks kujunenud maaelutoetused ehk ÜPP II sammas.

4. Maaelupoliitikal on mitmeid kogu ühiskonnale olulisi lisafunktsioone ja avalik raha toodab läbi ÜPP II samba tõepoolest avalikke hüvesid. Eelkõige just peretalud on ühinenud keskkonnasõbralike tootmisprogrammide ja mahetootmisega ning majandavad säästlikul viisil oma talumetsi. Valdavalt on just talud needki, kes rikastavad oma tegevusega bioloogilist mitmekesisust ja hooldavad NATURA alasid.

5. II samba meetmete hulka kuuluvad nõuanne ja innovatsioon, millel on Euroopa 2020 strateegia eesmärkide saavutamisel on oluline osa.

6. Märkimata ei saa jätta ka II samba tähtsust muu, mittepõllumajandusliku ettevõtluse julgustamisel maapiirkondades, alates taluturismist ja lõpetades erinevate teenuste pakkumisega maakogukondades.

7. Olulise maakogukondade arengumootorina on asunud tegutsema LEADER grupid, mille tegevust finantseeritakse samuti ÜPP II samba vahenditest.

8. Ka toidusektori konkurentsivõime tõstmine ja kvaliteedikavad on II samba meetmed.

9. Nagu ülalpool näidatud jaguneb otsetoetuste raha peamiselt kitsa ettevõtjate rühma vahel, kuid maaelutoetused seevastu oluliselt laiemal pinnal ja ühtlasemalt ning võimaldavad nii taludel kui teistel maaettevõtjatel teha läbi arengu, mis ilma selleta jääb olemata.

10. Kui tööstusliku põllumajandusega kaasneb vältimatult töökohtade kadumine maalt, siis ÜPP II sammas oma meetmetega loob neid juurde.
11. Maapiirkondade asustatuna hoidmise eesmärgil on vajalik säilitada senine proportsioon, kus sammastevahelised eelarved on ligilähedaselt võrdsed.

Loodame, et eeltoodu põhjal oleme suutnud Teid veenda, et maaelutoetused on Eesti maaelule ja rahvuslikule põllumajandusele veelgi olulisemad kui otsetoetused, mille tähtsust on meedias pisut üle võimendatud. Eesti talude ülesehitamine pole veel lõpuni jõudnud, kuid oleme veendunud, et oleme võimelised kandma vastutust Eesti isevarustamise eest kohaliku toiduga eeldusel, et põllumajandus - ja maaelupoliitika on meid soosivad, mitte meie talusid välja suretavad. Suurte agrofirmade senine edu põhineb üksnes nende paremal lähtepositsioonil põllumajandusreformi järgselt ja omaaegsel neid ettevõtteid pikalt soosinud riiklikul põllumajanduspoliitikal.

Samal moel kui I samba ebavõrdsed toetused moonutavad konkurentsi liikmesriikide vahel Euroopa Liidu tasandil, süvendaks I ja II samba vaheline disproportsioon Eestis ebavõrdset konkurentsi siseriiklikult. Kõrgemate toetuste saajate ja Eesti talupidajate jätkusuutlikkuse vahe suureneks II samba osatähtsuse vähenedes eksponentsiaalselt meie kahjuks. Me väga loodame ja usume, et läheneval Euroopa Ülemkogul võitlete samaväärselt Eestile eraldatavate II samba maaeluvahendite eest kui I samba otsetoetuste eelarve eest. Eesti vajab põllumajanduspoliitika eelarvet, milles on 50% otsetoetusi ja vähemalt 50% maaelutoetusi.