Tasuks roosadest prillidest loobuda
1. Mis hindega hindaksite Eesti metsatööstuse praegust olukorda viiepallisüsteemis?
2. Kas põhimõtteliselt on meie metsatööstuse seisu mõjutavad põhitegurid teie arvates pigem kodumaal või pigem välismaal, või on täiesti loomulik, et selline vaba turu valdkond areneb tõusude-mõõnadega?
3. Milliseid abinõusid võtaksite metsatööstuse olukorra parandamiseks ette kohe ja praegu, kui oleksite peaminister?
4. Palun kirjeldage, kuidas kujutate ette Eesti metsatööstust aastal 2020 - millises suunas võiks areng toimuda ja mis võimalused üldse on?
* * *
Indrek Tust, Stora Enso Metsa metsandusjuht
1. Eesti metsatööstuse olukord on hetkel nõrk kolm.
2. Mõjutavatest teguritest 2/3 on praegu piiritagused:
- toorainebaasi kadumine Venemaa suunalt (1/3) - metsatööstuse ümberorienteerumine alternatiivsetele ressursiallikatele (sh kodumaine ressurss, mis on 4-5 aasta jooksul käibest väljas) ei sünni üleöö;
- kinnisvarabuumi lõpp ka mujal maailmas (1/3) ja turustamisraskused - see osa on selgelt seotud maailmamajanduse käekäiguga.
Kolmandik mõjutavatest teguritest on praegu sisemaised: riigipoolne huvipuudus metsa(era)sektori tegevuse (mõtlen jätkusuutlikku majandamist) ergutamiseks. Nuripäine maksupoliitika, pidevad seadusemuudatused metsamajandust puudutavates küsimustes, populismi ja erakondlike huvide kandumine mõne VIP-persooni kaudu metsandussfääri - kõik see pärsib omanike aktiivsust metsade majandamisel.
Kui kaovad turustamisprobleemid, kasvavad sisemaised probleemid mõjuriks 2/3 ulatuses.
3. Peaministrina võtaksin eest roosad prillid ja teadvustaksin, et metsatööstuse stabiilseks arenguks on vaja luua soodne pinnas sisemaise puiduressursi kasutamiseks. Vene tolliteema tõttu jääb meil saamata ligi
1 miljon tm okaspuupalki.
Alternatiiv peitub eestimaiste raiete kasvus 3-4 miljoni tm ulatuses. Siit ka sõnum skeptikutele: sellises ulatuses hooldamata, küpset või üleseisnud metsa iga-aastaseks kasutuseks on meil küllaga! Spikriks pakun väite, et Nõukogude korra lõpukümnenditel ei suutnud tolleaegsed metsamajandid mitte kuidagi oma noorendike hooldus-, harvendus- ja põimendusraiete arvestuslanki täita. Ja nii aasta-aastalt.
Et metsaomanikud tuleksid puidukasutuse mõttega kaasa, ei tohi Eesti riik neid karistada sellise maksupoliitikaga, nagu see praegu on.
Peaminister peaks nõudma finantsanalüütikutelt ülevaadet, mis selgitaks, millisel määral on vaja üle vaadata maksustamise põhimõtteid ja neid muuta, et see suureneva puidukäibe ja läbipaistvama puiduäri pealt ka riigile endale kasulikum oleks. Ja kui analüüs nõuab, peab peaminister ka jõuliselt (s.t riigi huvides) käituma.
Siiani peidavad valitsusorganisatsioonid jaanalinnu kombel pea liiva sisse, kui metsasektorist kostavad ettepanekud maksude reguleerimiseks.
4. Aastani 2020 on aega üle kümne aasta ja ennustamine on kahjuks tänamatu töö. Siiski arvan, et selle ajaga on sõnad "metsaomanik", "puidukaubandus" ja "metsatööstus" taas au sisse tõusnud.
Veel tundub mulle, et selleks ajaks oleme unustanud niisuguse mõiste nagu "paberipuu", sest alternatiivid liiguvad juba nüüd päris tragilt troopikavööndist tselluloositehastesse. Ehk on tolleks ajaks logistika tehtud lihtsamaks ja tänased Skandinaavia paberivabrikud asuvad hoopis Kagu-Aasias või Lõuna-Ameerikas.
Turule on astunud väga jõuliselt ka sõna "bioenergeetika", mis meie pahatihti hooldamata metsaosi silmas pidades on vägagi sobilik.
Arvan, et saetööstuse tormiline areng on nüüdseks seljataga ja 10 aasta pärast pääseb maksvusele saematerjali edasine väärtustamine - turustamine, spetsialiseerumine niši(puit)toodetele. Kindlasti on läbi palkmajade tootmine ja turustamine.
Usun, et tulevikus ruulivad eripuittooted. Eestlane on õppimisvõimeline ja riigile on igati kasulik hoida tootmist viimase otsani Eestis.
Tõnu Ehrpais, Eesti Metsatööstuse Liidu juhatuse esimees
1. Hinne on kaks. Enamik valitsuskoosseise ei ole suutnud ega tahtnud järgida/ellu viia metsamajanduse arengukava ja seetõttu on tekkinud tööstuses puiduressursi puudus ja ebastabiilsus. Investeeringud, mis on metsatööstusesse tehtud, liiguvad Eestist välja. Uusi investeeringuid metsatööstusesse lähiajal kuigivõrd enam ei tehta, kaovad töökohad ja sektori väljaõpetatud kaader siirdub teistele tegevusaladele.
2. Põhiline mõjutaja on meil kehtiv regulatsioon, mis nõrgendab Eesti metsatööstuse konkurentsivõimet, võrreldes teiste riikidega, kus metsatööstusega tegeldakse.
3. Peaministrina palkaksin Eesti Vabariigis tööle vähemalt ühe inimese, kes tunneks metsatööstuse valdkonda ja tegeleks metsatööstuse küsimustega (see on kindlasti vajalik, kuna kolmanda sektori arvamust ja ettepanekuid Eestis ei arvestata).
Kohe tuleks viia ellu muudatused, mis tagavad konkurentsivõime teiste metsatööstusega riikide seas - mõtlen autotranspordi massipiirangute viimist naabritega võrdsele tasemele ja metsaomanike maksustamise põhimõtete muutmist.
4. Parimal juhul on aastaks 2020 hakanud taastuma investorite usaldus ja hakatakse uuesti investeerima metsatööstusesse, metsaomanikel hakkab uuesti tekkima võimalus müüa puitu heade hindadega.
Andres Talijärv, Eesti Metsatööstuse Liidu tegevjuht
1. Ühelt poolt on olukord hea, sest tööstus on välja arendatud ja suuteline tootma konkurentsivõimelist kaupa. Teiselt poolt on olukord halb, kuna turud on väga passiivsed ja metsast toorme saamine ei ole lihtne.
Kokkuvõtvalt panen siiski hinde kolm - potentsiaal ja lootused arenguks on olemas.
2. Tõusud ja mõõnad on paratamatud. Kahju on sellest, et eelmise tõusu ajal nuumasime naaberriigi metsamajandust, selle asemel et oma metsad korda teha. Raha ja sellega koos paremad võimalused metsa investeerida saatsime piiri taha.
Tõus keerati vägisi seisakuks ja hiljem languseks. Kindlasti oleme maailmamajandusest sõltuvad, kuid samas saaksime ka ise kohe midagi muuta, kui ajaksime targemalt oma asju. Näiteks Läti ja Soome on metsanduse elavdamiseks jõuliselt revideerinud oma maksupoliitikat. Meie ametnikud ja poliitikud arvavad, et Eestis on mingid erilised metsaomanikud, kes on valmis kahjumiga majandama.
3. Kui oleksin peaminister, teeksin esmalt endale olukorra selgeks - moodustaksin soomlaste eeskujul komisjoni, kes olukorda lahkaks ja annaks mulle tarka nõu. Hirmsasti tahaksin näha seda inimest, kes praegu metsatööstuse küsimustes valitsust nõustab.
Kui probleemid on selged, otsiksin neile ka lihtsaid lahendusi: kui metsaomanikud on loobunud metsade majandamisest, siis ei panustaks ma mitte igasugustele toetustele, vaid püüaksin kõrvaldada peamise piduri - valedel alustel maksustamise.
Kindlasti võtaksin midagi ette selleks, et jätkuvalt riigi omandis oleval maal kasvav mets lõplikust hukkaminekust päästa. Selleks tuleb maa kohta kiiresti otsused langetada ja leida sinna majandajad. Puidu vedamine on ka probleem - siingi vaataksin, mida naabrid on teinud vedude optimeerimiseks.
Valitsus saadab laia maailma sõnumeid Eesti soodsa investeerimiskliima kohta. Valitsusjuhina küsiksin endalt, miks osa investoreist on oma kolisid kokku panemas. See on halb tava (nagu mõned sideoperaatoridki teevad), et uutele tulijatele lubatakse ei tea mida, aga vanad olijad unustatakse sootuks ära.
4. Kaksteist aastat tagasi hakkasime koostama Eesti metsapoliitikat. Kui sellest raamistikust kinni peame, peaks meil 12 aasta pärast olema üsna heal tasemel metsatööstus. See mets, mida 2020 majandama hakatakse, on praegu olemas ja kui me seda raisku ei lase, saab sealt piisavalt palju puitu.
Mis sellest puidust tehakse, sõltub eelkõige nõudlusest. Ilmselt suureneb energiapuu osatähtsus, aga ka mehhaaniline ja keemiline puidutöötlemine on tänasega võrreldes edasi arenenud.
Tõnu Järv, Paikuse saeveski juhataja
1. Kui kasutada ühte hinnet, paneksin optimistina hinde kolm miinus või kaks pluss. Aga kui võtta eraldi, siis riigi osale metsasektori arendamisel paneksin hinde kaks pluss ja erasektori pool saaks minult nelja miinusega - see annab kokku kolme. Selline on punkt, kuhu oleme jõudnud.
2. Suures osas tulevad mõjutused loomulikult väljastpoolt. Turul käivad tõusud ja mõõnad käsikäes, need on nagunii olemas ja on kogu aeg mõjutanud ka Eesti metsatööstust.
Aga praeguse olukorra mõjutused on pigem kodumaised - oma metsades on puit olemas, aga lubatud raiemahtudega võrreldes raiutakse palju vähem. Alates 2003. aastast on Eestisse saematerjali imporditud igal aastal umbes 20% rohkem kui eelneval aastal. Tooret nappis ja puitu toodi sisse, olgu palgina või saematerjalina.
Samal ajal on oma metsas ressurss olemas. Nagu metsatööstusliit on pidevalt rõhutanud, toidaks 9 mln tm raiet oma riigi vajadused ära: 4 mln tm saetööstusele, 0,8 mln tm puitmassiks ja tselluloosiks, 0,3-0,4 mln tm vineeri-spoonitööstusele, 0,5-0,6 mln tm plaaditööstustele ja 3-3,5 mln tm energeetikale.
3. Kõigepealt ma tahaksin ütelda, et ega peaminister ei ole kerge olla. Praegust peaministrit sarjatakse, et ta on liiga optimistlik. Mina teda ei sarjaks - keegi peab ju optimismi ka üleval hoidma. Mis kõrvalt vaadates tundub vale, võib tegelikult olla õige.
Ise võtaksin valdkonna süvitsi ette, ja mitte ainult metsatööstuse spetsiifikast lähtudes, vaid laiemalt, kaasates ka keskkonna- ja majandusministeeriumi vastama, mida tähendab oma metsatööstus riigile. Konkurentsivõimet silmas pidades võrdleksin kõiki aspekte ka naaberriikidega.
Näiteks autode massipiirang ja üksikisiku tulumaks. Kui võrdleksime piltlikult eestlast ja lätlast, kelle palgitihu hind saeveski juures on sama, siis olukorras, kus Eesti metsaomanik on selle tihu saamiseks oma tulude-kuludega nullis, teenib lätlane väikest kasumit. Tal on maksueelis ja ta logistikakulud on väiksemad. Läti on meist tunduvalt paremas olukorras.
4. Ennustamine on tänamatu töö. Kui unistada võiks, et metsaomanikud müüvad materjali otse ülestöötajaile ja nemad otse tööstustele ja riik täidaks oma stabiliseerivat rolli... Usun, et muus osas liiguks asi järelvääristamise peale.
Tegelikult on nii, et me oleme olnud kartulivabariik ja banaanivabariik ja varsti on meist võib-olla saamas küttepuuvabariik.
Ei taheta metsi majandada ja ei osata ka tingimusi luua, et majandataks. Kui spetsialistid ütlevad välja oma arvamuse, et meil on vaja raiemahtu suurendada, siis põhiline vastuargument on ju, et meil on üleraie.
Peaks maha istuma ja arutama, mida teha. Saeveskid sõltuvad metsaomaniku tahtest ja võimalustest. Eks järeltöötluse pool ka.
Arvan, et saetööstus on juba kahe-kolme aasta pärast jälle aktuaalsem kui praegu.
