Teadlane: Lamandunud viljas võivad tekkida ohtlikud mükotoksiinid
Kui I. Karjase andmetel (1976) teravilja koristamiseks Eestis on sobivaid päevi 20 aasta keskmisena augusti kohta 17,8 ja septembris ainult 5,9, seega ikkagi 23,7 päeva kahe kuu kohta, siis sellel aastal oli neid päevi vaid üksikuid. Seetõttu koristamine on ka kõvasti hilinenud, vili on kohati lamandunud, peas kasvama läinud ja ka mitmesugustest hallitusseentest nakatatud.
Mitmete põllumeeste hinnangul ja ka viljelusvõistluse andmetel oli meie põldudel ka sel aastal kasvamas päris hea saak. Suure hilinemise tõttu koristamisega on vähemalt üks kolmandik sellest nüüd kadunud, võib olla et ka enamgi. Sellele lisandub kvaliteedikadu terade kasvama mineku arvel: vähenenud idanemine ja idanevusenergia, proteiin ja halvenenud selle kvaliteet, alanenud tärklise ja kuivaine sisaldus jne. Ilmselt osa vilja on toiduks ja söödaks kõlbmatu ja läheb tehniliseks otstarbeks, mis muidugi tähendab madalamat hinnataset. Võib tekkida ka probleem kevadel hea seemnevilja saamisega.
Väga tõsised probleemid ongi seotud viljas mitmesuguste hallitusseente arenguga, mille üheks negatiivseks tulemuseks on terades mükotoksiinide ehk seenemürkide tekkimine. Mükotoksiinide tekkimine võib alguse saada juba põllul või käivitub niiskes viljas hoidlas.
Siinkohal tahaks küsida, kas mükotoksiinid tekivad hallitusseente paljunemisel alati? Õnneks see ei ole nii. Mükotoksiinid tekivad terades siiski harva, ja selleks peab esinema samaaegselt terve rida seda soodustavaid tegureid.
EMVI uurimustel, mis on toimunud põllumajandusministeeriumi rahastamisel alates 2006. aastast, võib tuua välja mõningaid mükotoksiinide tekkimiseks olulisemaid tegureid ehk riskifaktoreid. Need on vilja varajane lamandumine (lamandunult üle 6 nädala), kasvuperioodil haiguste tõrjeks fungitsiidide kasutamisest loobumine, teravilja kasvatamine teravilja järel, suur sademete hulk teraviljade õitsemise eel ja ajal ning koristuseelsel ja koristusperioodil.
Lamandunud vili puutub kokku mullaga ja seal olevate mikroorganismidege, kelle hulgas on ka mitmed hallitusseened, sealhulgas Fusarium perekonnast. Selle perekonna mikroseened tekitavad lumiseent taliviljadel, punakastet viljapeadel ja ka teradele roosa värvust, samuti mükotoksiine nakatatud viljas. Fusarium`ide tekitatud haigustest ehk fusarioosidest saab täpsemat teavet minu raamatust "Teraviljade fusarioosid Eestis", mis ilmus selle aasta veebruaris.
Kuigi kõik roosad terad ei ole fusarioosihaiged ega mürgised (roosaks võib tera ka muudel põhjustel värvuda), ei tohi roosade terade hulk viljas siiski ületada 0.5%. Teiste hallitusseente massilisel paljunemisel teraviljal niiskel perioodil muutub vilja kollane värvus halliks või mustaks, siis võime rääkida nõgihallitusest. Efektiivsete fungitsiididega pritsitud viljapõllul jääb aga vili kauaks veel kollaseks ja tera on hoopis vähem hallitusseentega nakatatud.
Teraviljade mullapinnale jäänud või lagunemata jäätmed on heaks nakkusallikaks järgmisel aastal järgnevale teraviljale, eriti seda haiguste levikuks soodsal niiskel kasvuperioodil. Teravilja liikide ja sortide piires hallitusseentega nakatumises olulisi erinevusi tuvastatud ei ole, küll aga haigestub Fusarium seentest rohkem kaer. Meie andmetel esineb kaeras ka sagedamini mõningaid Fusarium seente tekitatud mükotoksiine (T-2 ja HT-2).
Hoidlas oleneb viljas mükotoksiinide tekkimine kuivatamise, eel-ja järelkäitlemise kvaliteedist. Mida kiiremini vili puhastatakse ja kuivatatakse, seda väiksem on võimalus hallitusseente paljunemiseks ja viljas mükotoksiinide tekkimiseks. Koristatud viljas võib mükotoksiine tekkida, kui see jäetakse puhastamata ja kuivatamata hunnikusse seisma, kus algab mikroorganismide paljunemisel niiske vilja isekuumenemine. Vilja heaks säilimiseks peab selle niiskus olema alla 14%. Umbrohuseemned, mis on teradest 4-5 korda niiskemad, peaks juba eelpuhastamisega eemaldama. Peenterad on sageli fusarioosihaiged ja vahel ka mürgised - neid näiteks odras ei tohiks olla üle 5%, umbrohuseemneid mitte üle 1%. Vigastatud terad on hallitusseentele heaks toidulauaks, seepärast igasuguste mittesoovitavate lisandite hulk tuleb puhastamise ja sorteerimisega viia minimaalseks.
Hoiatavaks signaaliks on viljas hallituse või kopituse lehk, vilja tuhmunud või hallikas värvus, samuti roosade terade esinemine. Hallitanud vili, kui seal pole veel isegi alanud mükotoksiinide tekkimine, on ikkagi söödaks või toiduks kasutamisel ohtlik, vahel isegi surmav. On teada, et igasugune hallitusseente kõrge kontsentratsioon viljas on ohtlik, kuna nende rakuseintes sisalduv aine ergosterool on samuti toksiline. Ergosterooli koguse määramisel põhinevat meetodit vilja kasutuskõlblikkuse määramiseks kasutatakse edukalt näiteks Rootsis. Ka Põllumajandusuuringute Keskus kavatseb selle lähimal ajal kasutusele võtta. Kuidas saada selgust oma vilja kasutamiseks sobivuse kohta? Soovitan juhinduda järgmisest:
1. Ka tänavuse vilja kõikides partiides mükotoksiine ei pruugi olla (näiteks enne sajuperioodi koristatud) ja nende kasutamine toiduks või söödaks pärast vastavate testide või analüüside tegemist on võimalik.
2. Kahtlase toksikoloogiaga viljapartii kontrollimiseks võtta keskmine proov (vähemalt 10-20 proovivõetisest) ja määrata selle üldtoksilisus Põllumajandusuuringute Keskuse laboratooriumis biotestiga (kas Paramaecium caudatum´il või Stylonichia mythilus´el) või ergosteroolil põhineval meetodil.
3. Kasutamiseks ettenähtud viljast jahvatada vaid koheselt äratarvitatav kogus - pikemalt ette jahvatamisel võib seismisel jahus tekkida hallitusseente kiire paljunemine ja algab mükotoksiinide tekkimine.
4. Jälgida pidevalt säilitatava vilja niiskusesisaldust - niiskuse suurenemisel 14.5%-le ( kriitiline niiskuse tase temperatuuril 18-25°C) lasta vili uuesti läbi kuivati.
Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur Heino Lõiveke
