"Oluline osa meid ümbritsevast elurikkusest on koondunud inimsilmale varjatuna pinnasesse, mis on elukeskkonnaks mitmesugustele lestadele, hooghännalistele, hulkjalgsetele, ümar- ja rõngussidele jpt loomarühmadele," kirjeldas uurimuse juhtiv autor, maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli doktorant-nooremteadur Kaarel Sammet.

Ta lisas, et enamik pinnases ringisibavaid loomi on (väga) väikesed, mistõttu nõuab nende uurimine ning morfoloogiline eristamine korralikke mikroskoope, aga kindlasti ka eelnevat kogemust.

Süstemaatiliselt kuuluvad hulkjalgsed alamhõimkonnana lülijalgsete hulka ning oma eluviisilt võivad nad olla nii taimtoidulised (tuhatjalgsed, harvajalgsed ja harusabalised) kui röövtoidulised (sadajalgsed).

Ligi kümne aasta jooksul on kogutud proove üle Eesti ligi 300 punktist. Kokku analüüsiti üle 5700 isendi nii hiljutistest proovidest kui kogudes säilitatavast vanemast materjalist. Samuti võeti kriitiliselt kokku andmed ka varasematest publitseeritud töödest, kinnitas Sammet. "Kokku leiti Eestist 52 liiki hulkjalgseid, nendest 13 liiki esmakordselt. Kuus liiki leiti olevat nende levikupiiril."

Varasemaid andmeid uutega võrreldes võis täheldada mitme liigi levila või esinemissageduse muutusi ja vähemalt üks liik on ilmselt inimese poolt sisse toodud, summeeris Sammet.