Teadlasi huvitab põdrapulli habe

Põdrauurijad soovitavad tänavu rohkem põtru küttida Harju-, Hiiu-, Pärnu- ja Raplamaal, kus loomade keskmine tihedus ületab majandusliku taluvuse piiri.

15. septembril algas põdrajaht. Jahikaugemate inimeste stereotüübi järgi võtavad jahimehed püssi selga ja lähevad metsa suurte sarvedega põdrapulle laskma.

Aga kui see igal pool nii oleks ja kõik võimsad loomad maha lastaks, lööks see põtrade elu segamini – inimesed peaks teadma, mis juhtuda võib, kui nolgid võimule pääsevad.

Veidi rohkem loomi

Eestis on põtru loenduse järgi umbes 11 800, vahetult enne nüüdset jahti kevadel sündinud vasikate arvelt 15 500–16 000. Võrreldes möödunud aastaga, on põtrade hulk jahimeeste hinnangul 5 protsenti kasvanud.

Keskkonnateabe keskuse põdrauurija Jüri Tõnissoni arvates võis arvukuse väikest kasvu põhjustada see, et mullu kütiti 500 põtra vähem kui soovituslik kvoot.

Alanud jahihoojal soovitavad põdrauurijad küttida vähemalt 4500 looma. Põhimõte on, et küttimine jääks enam-vähem juurdekasvu piiridesse, et loomade arv pärast jahti ei oleks väga palju suurem või väga palju väiksem, kui oli varakevadel loenduse ajal.

Kindlasti ei tohiks arv minna üle 12 000, mis on Eesti tingimusis ülempiiriks majandusliku taluvuse mõttes.

Loomade asustustihedust soovitab põdrauurija hoida vahemikus 3–5 isendit 1000 ha põdrale sobivate elupaikade kohta. Loomi on soovitatud üle juurdekasvu küttida Harju-, Hiiu-, Pärnu- ja Raplamaal, kus keskmine tihedus on soovitatavast suurem.

Põdrauurijad soovitavad hoida tasakaalus põdraasurkonna soolist struktuuri, mis laias laastus tähendab seda, et arvestuslikult peaks iga pulli kohta olema 1,3–1,4 põdralehma. Kui jahimehed järgivad kütitavate loomade soolist ja ka vanuselist struktuuri, säilib elujõuline asurkond.

Kui jätaks jahi katki ja ei kütiks enam üldse loomi, ei tähendaks see ainult metsakasvatajate majanduslikke kahjusid. Tiheda asustuse tõttu hakkaks kannatama loomade tervislik seisund ja taastootmisvõime.

Eri moodi kombed

Probleem on selles, et mõnes maakonnas kütitakse pulle, mõnes lehmi liiga palju. Näiteks Järva-, Põlva- ja Lääne-Virumaal kiputakse liialt küttima pulle. Samas on Saaremaale iseloomulik kütitavate lehmade ülekaal. 2009. aasta jahihooajaks võtsid põdrauurijate sõnul selle trendi omaks ka teised keskkonnaameti Lääne regiooni maakonnad – Hiiumaa ja Läänemaa.

Lehmade teadlik ülekaalukas küttimine oleks õigustatud, kui asurkonnas oleks suur emasloomade ülekaal või kui metsakahjustused on nii suured, et oleks vaja loomade arvukust kiiresti vähendada.

Saaremaal neid põhjuseid ei ole, pigem on ulukiteadlaste arvates asi soovis arendada Euroopa punahirvekogemuste najal põdratrofeemajandust. Emasloomade suurema küttimise võimalikku mõju põdraasurkonnale pole aga veel piisavalt analüüsitud.

Näiteks võib juhtuda, et lehmade osa vähenedes hakkab asurkonnas sündima rohkem lehmvasikaid, peale selle väheneb juurdekasv saja vanalooma kohta.

“Jahimajanduslikke plaane pidades tuleks ikkagi esiplaanile seada asurkonna enda elujõulisus,” nendivad keskkonnateabe keskuse uurijad.

Eriti soovitavad nad hoida põdralehmi, kel mitu vasikat. Samuti ei peaks küttima hea sarvekasvuga pulle, kellele jäägu võimalus järglasi anda. Samas ei peaks hoidma vaid tugevaimate sarvedega pulle, vaid säilitada tuleks kogu sarvede vormirohkuses avalduv geneetiline mitmekesisus.

Põdrauurijad sihivad sinna, et asurkonnas säiliks võimalikult looduslik struktuur.

Kui vana on pull?

Soovituste seas on ka näpunäited, kuidas üldse eri vanuses põdrapulle ära tunda. Näitajaiks on sarved, kere massiivsus, ninamiku tumedus ning kurgu all oleva habeme (Jüri Tõnisson nimetab habemeripikuks) kuju ja suurus.

Ninamiku tumedus jooksuajal näitavat pulli elujõulisust – mida tumedam, seda “tublim”.

Varasemast enam soovitavad põdrauurijad tänavu tähelepanu pöörata pullide habemeripiku kujule. Kirjanduse andmeil on noorel pullil pudeljas eri pikkusega, keskmises vanuses pullil varieeruv ja vanemal pullil labidataoline habemeripik.

Et saada teada, kui tõene on kirjanduses esitatu, on põdrauurijad oma tänavusele küttimissoovitusele lisanud muu hulgas palve, et jahimehed võimaluse korral koguks habemeripikute varieeruvuse kohta andmeid.

Allikas: “Eesti põdraasurkonna seisundist ja uurimisest. Küttimisettepanek 2010. aastaks”. Jüri Tõnisson, Rauno Veeroja, Keskkonnateabe Keskus;

“Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2010”. Peep Männil ja Rauno Veeroja, Keskkonnateabe Keskus

---

Soovitatav küttimiskvoot 2010

Maakond	Pulle %	Lehmi %	Vasikaid %	Isendeid kokku
Harjumaa	34	30	36	640
Hiiumaa	33	30	37	150
Ida-Virumaa	37	26	37	230
Jõgevamaa	37	26	37	120
Järvamaa	34	28	38	240
Läänemaa	33	30	37	330
Lääne-Virumaa	35	28	37	290
Põlvamaa	36	27	37	120
Pärnumaa	34	30	36	730
Raplamaa	33	30	37	390
Saaremaa	31	31	38	280
Tartumaa	35	27	38	230
Valgamaa	33	28	39	200
Viljandimaa	32	30	38	380
Võrumaa	35	28	37	170
Kokku	35	28	37	450

Allikas: Keskkonnateabe Keskus